mõjudes nüüdisaegsesse lugejasse siiski vahest ehk enam loole arhailist varjundit andjaina kui tõesti naljakaina. Koomilise ürgalgeid tulevatki otsida seksuaalselt pinnalt. Tänapäeva lugejale muhedamat koomikat esineb juba suuremal määral Pearu arvukais kõrtsi-, kodu- ja kohtuprotsessimistes naaberperemehe Andresega, eriti tugeval kujul aga ta nääklemistes Andrese karjapoisiga; aialõhkumises, milles ta jääb alla, sest et ,,nuabrimehe veart eit oma heleda jaalega" (Pearu murrakulise kõneviisi pitoreskne koomika) kurjale läinud loomad palja hõikumisega ära kutsub; kraavipaisutamistes, mis naabri karjapoisi vahelesegamise tõttu samuti luhtuvad; tikkude tagumises kopliteesse, mis lõpuks veristab Pearu enda jalad, ja hul- gas teistes säärastes seikades. Kõik need stseenid kätkevad võimast koomikat puhtamal kujul (Hobbes'i valemi järgi, et ,,üleoleku tunne kellegi inferioorsusest", eriti kui selle juures või-
seljas kuub, hõlmad lahti ja särgikaelus nööbita, nii et päike paistis karvasele rinnale. Aga Indrek kohtas Pearut veel kord suvel, nimelt vallamajas, kirjutaja juures, kus ,,nuabrimehel" oli tähtsaid õiendusi, nii et pidi rüüpama kirjutaja eluruumides küll naiste ja meeste pudelist, mille tõttu jutukõma aina kõvenes. Ja kui see läks sedavõrt valjuks, et Indrek kuulis seda juba läbi paari seina ja ukse, alles siis tuli Pearu ka Indreku jutule. ,,Tere kua, nuabrimehe äbarik!" hüüdis ta Indrekule kätt sirutades, mille see vastu võttis ja kuidagi ei suutnud hoiduda piinlikust tundmusest, et Pearu sõrmed polnud sugugi könksus, nagu tema isal. Kaua hoidis ,,nuabrimees" noormehe kätt, keda nimetas mõni teab miks veelgi paar korda äbarikuks. Ise rääkis ta nõnda: ,,Mullu sügisel ütlesin kõrtsis sinu isale, oma nuabrimehele, selle vänge vanamehele, väga
annaabi.ee 
