de Cervantes Saavedra järgi ). 19.saj lõpul tekkis traditsioonilise novelli kõrvale tsehhovlik e avatud novell ( A.Tsehhovi järgi), mille süzeearendus ei pruugi viia puänteeritud lõpuni. Selleasemel annavad seal tooni pinnaalused peidetud värelused, argipäevased toonid, impressionistlikud ( subjektiivsed, kiiresti möödalibisevad aistingud ja muljed, mänglevad, varjundirohked ) meeleolud, kuna sündmused võivad koguni puududa. Pärast II maailmasõda on novellivorm muutunud veelgi avatumaks suurenenud on huvi inimsuhete, ka kaasaedsete poliitiliste ja sotsiaalsete probleemide vastu, novellides esineb argipäevast dialoogi, kõnekeelt, sisemonoloogi. Oluliseks võtmeks on montaaz, fragmentaarsus, esineb groteski, satiiri, eluprobleemide põhimõttelist lahendamatust. Eriti lühikest novelli nim novelletiks. Tuntumad eesti novelliautorid: E. Vilde, F. Tuglas, P. Vallak, G. Helbemäe, K. Ristikivi, A. Valton jt
I-II Gailitil on naljatlev pool ja sellest ta ei saa kunagi lahti, proovib küll tõsistuda, kuid sellest ei tule midagi välja. Teeb palju juhjaltisi (+ ülivõrded ja suured arvud). Noore Gailiti puhul võib rääkida ka õuduskirjanikust (ajastust tulenevalt jubedad haigused jm). Ta arendab kõige eredamalt välja uuromantilise õuduse, kuid ta pole selles vallas päris esimene, folkloorset õuduskirjandust on eesti kirjanduses ka varem. Talle sobib lühike jutusttusvorm novellivorm. Gailiti märgiks saavad följetonid ja ,,Pururne surm". Klassikalise Gailiti jaoks saab keskseks rändaja tegelaskuju (,,Toomas Nipernaadi", ,,Ekke moor"). ,,Toomas Nipernaadi" annab Gailitile pöördumatu klassiku staatuse, eesti kirjandusklassikas ebastandardne. Nipernaadi annab meile väga tugevad või eredalt välja joonistunud peategelase kuju (sellisest ajast säärast pole). Nipernaad hakkab eraldi elu elama nipernaaditama, nipernaatlus jm (hulkuva naistehurmaja elulaad)
annaabi.ee 
