koondumine ühe probleemi või nähtuse ümber, D. Palgi sõnadega: et novellis valitseks üks, aga tugevasti. Aspel rõhutab veel novelli esinduslikku tähendust, sümbolijõudu, mis eristab novelli oluliselt anekdoodist, mi annab hetpildi, süvenamata ühe inimsaatusesse. Eesti kirjanduses kujunes klassikaline rangevormiline novellitüüp välja E. Vilde ja F. Tuglase loomingus. Vabavormilise novelli kujunemine on seotud K.A.Hindrey novellistikaga. Vabavormiline novell: tegevustik ei pea olema eriline ega väliselt tähtis, küll aga tähenduslik. Ühe põhijoonena võib nimetada eelmainitud H. James teise efekti võimalust, mis põhineb jätkuvusel ja komplitseeritusel Samuti on oluline hajutav, mitmesuunaline pingestatus. Võivad esineda ka kõrvaltegelased. Veel erilisest novellilõpust. Lõpu teravus ja tähenduslik kaal on vahetus seoses pikkusega: lühemates novellides on lõpp suurema tähendusliku koormusega
vaatepunktist. Mina jäin üldiselt teosega rahule. Järgnevalt võtsime ette Anton Tsehhovi, tema novellid ja näidendid. Alustasime taas ajakangaga ning järgnes tutvumine tema varasemate novellidega. Osasid novelle oli võimalik ka klassikaaslaste esituses näha. Järgnesid hilisemad novellid, nagu ,,Jonõts" ja ,,Daam Koerakesega". Kuigi sarnaselt varastele novellidele oli ka neid väga vähe tegevust tundusid nad mulle huvitavamad. Pärast Tsehhovi novellistikaga tutvumist saime ülevaate ka tema tähtsamatest näidenditest ja nende narratiividest. Lõpuks pidime täitma lünkteksti, mis aitas õpitu uuesti meelde tuletada ja tervikuks sulatada. Tsehhovi käsitlemine oli küll vajalik, kuid mina tegin sealt oma järelduse Tsehhovi novellid ja näidendid pole minu jaoks. Põhjus sündmuste vähesus ja mitteüllatav lõpp. Viimasena Vene suurtest kirjanikest käsitlesime Lev Tolstoid. Tema elust saime me
annaabi.ee 
