kroonika", 1939) ning tõi uut romaanizanri arengusse ("Felix Ormusson", 1915; "Väike Illimar", 1937). Tuglase nimega on seotud eesti kirjanduskriitika sisu ja vormi uuenemine (esseed Tammsaarest, Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932). Tuglase kirjanikukuulsus põhineb eelkõige tema novelliloomingul. Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele,
romaanizanri arengusse ("Felix Ormusson", 1915; "Väike Illimar", 1937). Tuglase nimega on seotud eesti kirjanduskriitika sisu ja vormi uuenemine (esseed Tammsaarest, Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932). Tuglase kirjanikukuulsus põhineb eelkõige tema novelliloomingul. Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus:
annaabi.ee 
