Esimesed teated Gorgonzola kohta pärinevad 9-12. sajandist, nii et tegemist on üsna vana juustuga. Pikka aega tunti juustu `rohelise stracchino' nime all, ent 30.10.1955 sai Juust ametlikult uue nime. 1970. aastal võttis Gorgonzola Kaitsmise Assotsiatsioon üle kõik juustu tootmise ja turustamisega seonduva. Tänapäeval on Itaalias vaid 2 piirkonda, kus Gorgonzolat võib valmistada ja sedagi vaid teatud provintsides nendes piirkondades (Piedmonte piirkonnas: Novara, Vercelli, Cuneo, Casale Monferrato; Lombardias Bergamo, Brescia, Como, Cremona, Milaano ja Pavia). Hinnatud D.O.C. tähist võivad kanda vaid antud piirkondades kogutud piimast valmistatud Gorgonzola. Gorgnozola sobib krõbedakoorelise (Röstitud) nisuleivaga või kuuma polentaviiluga. Joogiks sobib robustne punaVein, ent nt Gorgonzola Dolce sobib ka magusama valge või isegi roseega. Mozzarella Napoli regioonist pärinev mahedamaitseline ja pehme konsistentsiga noor juust, mida Itaalias
Ehitamisega alustati Gian Galeazzo Visconti ajal 14. sajandil. Nimelt oli Gian Galeazzo pärast võimuletulekut Milanos laiendanud oma valdusi üle kogu Lombardia idaosa, allutanud endale osa Veneto piirkonnast ning maid ka lõuna pool. Unistades tervet Põhja-Itaaliat katvast kuningriigist, vajas ta oma tulevasele pealinnale väärilist kirikut. Gian Galeazzo andis heldelt maksuraha tohutu hulga marmori hankimiseks ja kohaletoimetamiseks. Marmorit Milano lähedal ei leidu ja see toodi kohale Novara lähedalt Candoglia mägedest. Duomo di Milano teeb eriliseks asjaolu, et kiriku ehitamiseks on kasutatud vaid marmorit. Duomo esimene arhitekt ei ole täpselt teada. Dokumentides mainitud Simone da Orsenigo paistab olevat rohkem midagi töödejuhataja taolist. Kõige tõenäolisem on, et kaasati palju arhitekte, mõned neist kindlasti ka Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Müürsepad ja muud ehitusmeistrid olid palgatud Como ümbrusest jt maapiirkondadest, ent ka Austriast, Ungarist ja mujalt.
annaabi.ee 
