Ain Kalmus 1906-2001. Proosa kirjanik, peamiselt ajaloolised romaanid. Alustab rannaromaanidega (,,Soolased tuuled"). Peamine teema on inimese identiteedi probleemid. Teoloogilised romaanid: inimeste usu otsinguist nt ,,Prohvet", ,,Tulised vankrid", ,,Juudas". Sellele järgneb ajaloofilosoofiline triloogia: ,,Jumalad lahkuvad maalt", ,,Toone tuuled üle maa", ,,Koju enne õhtut". Bernard Kangro 1910-1993. Asutab ,,Arbujate" ühingu. Kirjutab nii luulet kui proosat. Proosas alustab väga novaatorlikult. Kaotab aja ära, ei lähtu konkreetsest ajast, kirjutab ajatutest väärtustest, keskendus inimese sisemaailmale, otsib probleeme inimestest, aga ka pagulus. Looming jaotatakse kolme perioodi: 1. Lundi periood 1949-1952: romaanid ,,Igatsetud maa", ,,Kuma taevarannal". 2. periood 1950ndate keskpaik ? romaan ,,Taevavõtmed", Tartu sari (,,Jäälätted", ,,Emajõgi", ,,Kivisild", ,,Tartu", ,,Must raamat", ,,Keeristuli". 3. periood: 60ndad-80ndad. Joonatani triloogia loomingu tipp
kõrgpoeesiale omased märksõnad, mida me ikka kanoonilise luulega seostame. Need on kõik sellised märksõnad, mis on läbi mängitud palju kordi klassikalises euroopalikus kunstluules intensiivsemalt renessansist alates. Kõik need märksõnad on Hirve puhul paljuski allutatud armastusele. Kultuuriprotsessis võib aga esineda vorme, kua vanade motiivide kasutamine mõjubki novaatorlikult. See pärandi järgimine ongi Hirve puhul novaatorlikust rõhutav vanamoodsus võib mõjuda teinekord äärmiselt moodsana. Viies selle tagasi tema isiklikule sidemele vrmitäiuslikuma traditsiooniga, siis selles kontekstis võib see ka õigustatud olla. Nii või teisiti see 19 sajandi dekatents või sümbolism või 20 sajandi modernism on olnud läbi nõukogude ajastu kultuuris küllaltki tabu. Seda konteksti pole 50 aasta jooksul ülepea soositud
annaabi.ee 
