· Valitses Stalinism: kohustuslik sotsialistlik realism, kirjandus oli propaganda ja kuuleka rahva kasvatusvahend. · Kirjandus oli täielikult allutatud ideoloogilisele kontrollile. · Ajakiri VARAMU muutus VIISNURGAKS, veel LOOMING ja SIRP JA VASAR. · Sõja ajal kirjanduselu välja surnud. · Sel ajal oli kirjandus eestluse säilitajaks ja hingehaavade ravijaks. · Lugejad ootasid peamiselt põgenemis-, sõja- ja nostalgiaromaane. · Kirjandus Stalinit ülistav · Under- ,,Mureliku suuga" 1942 · Ristikivi ,,Rohtaed" 1942 · Gailit ,,Karge meri" 1944 · Üldine kahtlustamise aeg, vaimne vägivald. · Kirjanike hirmutamine ülekuulamistel · Kirjanike liidust heideti välja Tuglas, Semper, Raudsepp, Alver. · Keelati I vabariigi aegne kirjandus.ajupesu- katkestada traditsioonid, side minevikga. Eesti kirjandus 1950ndail · 1953 Stalini surm
olemisprobleemidega, ajalik ajatuga – need hõlmavad ka autori üksindus- ja kodumaatusetunnet, arutlused maa ja rahva saatusest. Traagilist tooni pehmendab suhtelisusetaju, inimlikku irralisust ja kaotusseisu mehine taluvus, „ulmade peegelsära“ ning ajaloolisele kogemusele toetuv kirgastav tulevikuusk. Lüürilisi vahendeid kasutades kontsentreerib „IT“ autori ulatusliku proosaloomingu filosoofilise põhihoiaku. PROOSA: Ristikivi kirjutas nostalgiaromaane, kuna oli pagenduses. Ta rekonstrueeris neis oma kodumaad romantiseerival, puhtatoonilisel moel, pööramata tähelepanu ajajärgu vastuoludele. Neist otsiti hingekosutust ja tuge, et minna edasi. Vastupidiselt sündmuste tõttamisele ja tegevuskesksusele, on tegu ideaalseisundis peatunud ajaga. Nostalgiaromaanide tuumtekstid on „Kõik, mis kunagi oli“, „Ei juhtunud midagi“ – neis on mälestus kui vaatekoht,
annaabi.ee 
