Kuigi mõlemad on atkiivsest kirjutamisest hiljem tagasi tõmbunud. Paadiromaanid see pole väga täpne sõna, aga need on romaanid sellest, kuidas me istusime paadis ja sõitsime selle paadiga Rootsi. Kui on tagasipöördumisi minevikku, siis mälestuslikul algel on suur roll. Kas siin on mingeid laineid ja suundumusi? Kindlasti võib siin ka rääkida realistlikumast ja modernistlikumast poolest, aga kui nüüd mingite eraldi gruppidena eraldi välja tuua, siis kolm proosalainet: + nostalgiaproosa + otsitakse mingeid uusi lahendusi ja see algab luulest väikse ajalise nihkega + ajalooline proosa Suurema osa heterogeensemast osast moodustavad realistlikud romaanid, aga need eristuvad teemavaatelt ja vaatepunktilt. Siin on palju psühh realismi näiteid, mis võivad olla lahendatud teistmoodi kui nostalgiaromaanid. Väike nihe arengus toimub 1960ndate aastate paiku, kui tuleb noor põlvkond kirjandusse. Nii nagu luules, nii ka proosas (H. Nõu, E
jumalaga. Pagulasluule kokkuvõte Ühelt poolt homogeenne ja kitsasse ajavahemikku asetsev looming. Homogeensuse juures võib näha teatavat muutumist (Marie Under Ilona Laaman), saame aru, et see teekond on suhteliselt pikk. See, mida Laaman teeb, ei ole sama, mida teeb Under. Modernistlik pööre pole väga täpselt manifesteerunud, kuid mingi pööre on toimunud. Üldskeemi võib rakendada ka pagulasproosale. Proosa On väga palju võitlevat kirjandust, nostalgiaproosa, eestist lahkumise kujutamine kujuneb ka omaette temaatiliseks. Mälestusraamatuid ilmub pagulises suhteliselt palju, Eestis ilmub neid seevastu väga vähe. Kui võrrelda Eestit ja pagulust 40ndatel ja 50ndatel, siis paguluses on suurem osakaal tiraazid on suured (2000-3000). 80ndateks tüüpiline tiraaz väheneb, kuid ta jääb siiski kuhugi 1000 eksemplari kanti. Otseselt selliseid modernistlikke läbimurdeid kirjandusse näeme pigem 50ndatel, kuid lühiproosas ka veidi varem
annaabi.ee 
