agressiivsus ja vaenulikkus, tuleb alustada ravi väikestes annustes Mõõdukas dementsus · antipsühhootiliste vahenditega. Depressioon on võimalik selleski staadiumis ning seda tuleks arvestada haige hindamisel ja ravis. · Selles staadiumis on näidustatud konsultatsioonid ambulatoorse spetsialisti poolt 1 kord aastas seisundi monitoorimiseks ja ravimite kasutamise korral sagedamini, ravivajaduse püsimise hindamiseks. Kindlasti peab olema pandud nosoloogiline diagnoos. Kui selleks võimakus puudub, siis vähemalt lisaks dementsussündroomi diagnoosile ka kõige tõenäolisem diagnoosihüpotees. Vahepealsel perioodil lahendab meditsiinilised probleemid perearst. Raske dementsus · Ravi võib küll jätkata, kuid samuti on mõeldav see katkestada ja siis hinnata, kas ravi enam mõjustaski seisundit. Ravimuuringute andmed selles dementsuse staadiumis patsientidel puuduvad. Depressiooni ei peaks
tervik. Isoleerituna ei saa kulgeda ükski psüühiline funktsioon, ei aisting, taju, kujutlus ega tundumus. Ühe funktsiooni aktiveerumine toob endaga kaasa teised funktsioonid, ühe funktsiooni muutumine- ka teise funktsiooni muutumise. Psühhopatoloogilise sündroomi mõiste võeti kasutusele 1906a. H. Hoche poolt. Õpetus psühhopatoloogilisest sündroomidest on edasi arendanud E.Kraepelin, E. Bleuler, O.Kerbikov, O.H. Arnold, A. Sneznevski. Psühhiaatriline nosoloogia Esimene nosoloogiline ühik psühhiaatrias oli progresseeruv paralüüs, mida prantsuse arst A.Bayle kirjeldas 1822.a. kui ühtse kliinilise pildi , kulu ja patoloogilis- anatoomilise substraadiga haigust. Progresseeruva paralüüsi etioloogia tehti kindlaks alles 1913.a. Haiguse alguse variandid Psüühiline haigus võib alata erineva tempoga. Üliäge algus on haigusel sel juhul, kui kõik iseloomulikud sümptomid kujunevad välja väga kiiresti, mõne tunni jooksul.
annaabi.ee 
