samuti oma toimetusi tegema, naised, lapsed ja mehed, räämas, kaltsudes ja näljas, ei lähe mitte tööle, kooli ega lasteaeda, vaid suunduvad jahile, toitu otsima. Nad elavad oma võõrandunud maailmas, kus kehtivad kindlad reeglid ja märgistatud piirkonnad. Nad ei tunne kirjutatud seadusi, vaid vaatavad, kuidas kõige paremini toime tulla. Inimesed ei taha neid tunda, külmavärin ja vastikustunne valdab paljusid, kui näevad räsitud inimtompe prügikastist leitud hallitanud saia nosimas ja aukus kingi jalga proovimas. Ka väikeseid tänavalapsi silmates mõtleb nii mõnigi, et uih, need on nii halvad ja ulakad lapsed, targem on neist eemale hoida. Inimesed tunnevad end hästi, et nad ise nii ei ela, neid valdab kergendus ja rõõm, et nende elu on teisiti läinud. Tegelikkuses jääb paljudel aimamata asja tuum, et kogu see olukord on nii kurb. See on täiesti ebahumaanne, et inimesed otsivad sööki prügikastist, kerjavad
Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "..
annaabi.ee 
