see tekst paikneb kusagil suulise ja kirjaliku ning avaliku ja argikeele vahepeal. Aga see on nii ainult senise süsteemi taustal. On üsna kindel, et spontaanset dialoogi kasutav netisuhtlus jääb ja muutub ja ühtlasi muutub ka meie arusaam kogu allkeelte süsteemist. Aga veel tähtsam on fakt, et just see allkeel on saanud staatuse, mis seni oli kõnekeelel ja slängidel. Avaliku kirjaliku suhtluse võime jagada kahte ossa. Üks rühm tekste on sellised, milles peab kasutama normkirjakeelt. Need on ametlikud tekstid, olgu Riigikogu protokollid või seadused. See on lihtne ja selge. Teise osa aga moodustab suur ja hall ala, mida allkeelte uurimises nimetatakse tavaliselt avalikuks institutsionaalseks suhtluseks. Seal on soovitav kasutada kirjakeelt. Sinna kuulub näiteks ka meedia, avalikud suhted, populaarteadus, teadus jms valdkonnad. Kui Tartu ülikool teeb pressiteate, siis juriidiliselt ei pea see olema korrektses kirjakeeles. Kui ülikooli inimesed saadavad kogu ülikooli
tühisõnad; eufemismid, metafoorid; hinnangulised omadussõnad ja määrsõnad; släng ja argisõnavara. Stiiliühtsus Stiil peab olema välja peetud, ühtne läbi kogu teksti. Sõnad peavad olema valitud samast stiilikihist. Reporter peab kirjutama oma autoriteksti ühtses neutraalses uudisestiilis ning toimetama sealt välja eri allikate keelelise omapära. Ajalehekeel Leht peab kasutama üldist normkirjakeelt. Uudises tuleb järgida normkirjakeele reegleid. Sõnad ja laused peavad vastama ortograafiareeglitele ja olema grammatiliselt korrektsed. Tekst ei ole lausete rida, vaid seotud lausete võrk. Lausetevahelised seosed peavad olema sidusad. Sidusus peab olema korrektselt vormistatud. Faktid ei ole alati kõik võrdse kaaluga. Lugeja peab aru saama, mis on tähtis ja mis vähemtähtis. Tekstis ei tohi esineda varjatud keelelist manipuleerimist. Ajaleht kasutab lisaks sõnadele ka palju arve.
annaabi.ee 
