gruppides. Mitteformaalne kontroll jaguneb: a. Sotsiaalsed autasud: naeratused, heakskiit, ametikõrgendus tööjuures, etc. Selliste autasude eesmärgiks on soodustada normikuulekust. b. Karistus: rahulolematu pilk, kriitilised märkused vahel ka füüsilise mõjutamise ähvardused, etc. Mitteformaalsed karistused on vahetult suunatud deviantsete/hälbivate/normivastaste tegude vastu, sooviga neid vältida. c. Veenmine: näiteks treener veenab sportlast käima trennis sest muidu langeb sportlik vorm, või lektor veenab üliõpilast loengutel osalema. d. Normide ümberhindamine: mis seisneb sellest, et käitumine, mis ühel ajaperioodil on justkui hälbiv on mõnel teisel ajal vägagi aktsepteeritud ühiskonnas. Sest ühiskond ja normid ning suhtumine
Mistahes väline märgistus jätab jälje inimese psüühikale ja närvisüsteemile. Teine märgistamise liik on sisemine märgistamine, mis on samavõrd ohtlik kui väline märgistamine isik ise hakkab end tundma nii-öelda lootusetu juhtumina. Oma käitumist hakkab ta põhjendama sellega, et ma olen ju näiteks joodik, kurjategija, narkomaan ja minult pole mõtet oodatagi teistsugust käitumist. Ta jõuab uute normivastaste tegudeni ja talle saab osaks väline märgistamine. Mida enam ta väliseid ja sisemisi märgistusi inimene kogub, seda raskem on tal sellest ringist välja pääseda. Sellest kasvavad välja stigmatiseerimise astmed: 1. primaarne märgistamine esimene kord, kui isik jääb mingi teoga vahele, mis ei ole leidnud üldist heakskiitu. Reeglina sellele järgnevad teised ehk sekundaarsed märgistamised. 2
annaabi.ee 
