Lõppastmes püüdleb aga inimkondki täiuslikkuse kui eesmärgi poole (Aristoteles - püüd vooruslikkusele). Püüdu eesmärgi poole iseloomustati mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Seega: teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õiglusest on oskus õiglast õigust luua, samuti selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetatavate printsiipidena. Need üldkäsitused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: 1) ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; 2) teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente.
Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed, inimeste omad mitte, kuid lõppastmes püüdleb ka inimkond täiuslikkuse kui eesmärgi poole, mida iseloomustatakse mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õigusest on oskus õiglast õigust luua ning selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetavate printsiipidena. Need üldkäsitlused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: Ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente
annaabi.ee 
