piiridel on palju suuremad erinevused kui sees. Ühe keele erinevaid püsivaid variante nimetame allkeelteks (ingl variety). Kolm allkeelte liigitamise viisi ja mõjurite rühma Allkeeli liigitatakse keeleteaduses paralleelselt kolmelt aluselt (vt Biber jt 1999; Biber, Conrad 2009; Hennoste 2000a, 2009; Hennoste, Pajusalu 2013). See liigitus annab ühtlasi edasi keelekasutust mõjutavad kesksed keele- ja tekstiväliste tegurite rühmad. Esimene on eristus normingulise kirjakeele (normikeel, standard language) ja ilma norminguteta allkeelte vahel (vt eesti kirjakeele kohta Hennoste (toim) 2000; Kerge 2000; Erelt 2002; Erelt jt 2007; Raag 2009). Kirjakeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud keelenormingud, muudes allkeeltes juhivad keelekasutust väljakujunenud ja suuresti kasutajate poolt teadvustamata tavad (mida mõnikord nimetatakse normideks). See tähendab ka, et tekstides, milles nõutakse kirjakeelt, järgivad kasutajad üldjuhul
Süntaks normitakse vaid üksikutes punktides (sihitise käänded jms), normimata jääb hääldus. · Normingute loojaks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, olulisim ettepanekute tegija Elmar Muuk. · Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. I köide 1925, II köide 1930, J. V. Veski, III köide Elmar Muuk 1937 · Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat, 1933, 1940. aastani 7 trükki, lisaks 3 trükki peale sõda viis normingulise keele rahvani! · kirjakeele sõnavara, eeskätt normingutele vastav muutmisreeglistik ning olulised ortograafiareeglid · normingulist keelt esitavad keeleõpikud ja keelereeglite drill · Elmar Muuk Lühike eesti keeleõpetus I (1927), 1940. aastani 9 trükki. · olulisim KK muutuvate sõnade tüüpkondadesse jagamise süsteem Mida enne ei olnud: · KK viimine ilukirjandus- ja ajakirjanduskeelde tulevad keeletoimetajad · 1920
annaabi.ee 
