Eesti keele allkeeled 1. Allkeeled, üldpilt Allkeelte süsteem sotsiolingvistikas (+ netikeel) · Põhimõiste on variant (variety), väga üldine termin igasuguste erijoontega allkeelte kohta Jagatakse kolmelt aluselt: · standardkeel ja mittestandardkeeled (Standard ja Nonstandard Variety) · kasutajakesksed variandid ehk dialektid (dialect) · kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register või style). Esimene: SV norminguline keel; NSV standardid puuduvad, seega piirid on hägustunud. SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa. · Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda · SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma. Teine: Dialektid ehk murded kohamurded ja sotsiolektid (nt släng).
Enim kasutatud mõisted on ilmselt murre ehk dialekt, kirjakeel ja släng. Kõige tavalisem on, et eesti keel jagatakse esmalt kaheks: murdekeel/kohamurre kui territoriaalselt kitsalt levinud allkeelte kogum, mille vastandiks on mingi laialt levinud all- keelte kogum, mida nimetatakse kirjakeeleks või ühiskeeleks. Sellel poolel on mitmeid eri liigendusi (vt ülevaadet Hennoste 2000), millest tavalisemad on kaks. Erelt jt ning ENE nimetavad kogu seda keelt kirjakeeleks, mis on norminguline keel, mis jaguneb erinevateks stiilideks, mida on eristatud eeskätt kasutussituatsiooni ja normingute järgimise järjekindluse alusel. Stiilide seas on ka argikeel. Karl Pajusalu nimetab kogu selle osa ühiskeeleks ning jagab selle norminguliseks kirjakeeleks ja muuks. Rein Kull nimetab kogu murdevälise keeleosa kirjakeeleks ja jagab selle kaheks: normikeeleks ehk norminguliseks kirjakeeleks ja argikeeleks ehk mittenorminguliseks kirjakeeleks.
annaabi.ee 
