suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine. Keelekorraldus (Tiiu Erelt): kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Keelekorralduse 3 osa - üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus. Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine Varane keelekorraldus: esimesed normikeeled Eestis olid Tallinna ja Tartu keel. Vana kirjaviis: Bengt Gottfired Forselius 1680. aastad, Johann Hornung Grammtica Esthonica 1693. 19. sajand: akadeemiline õppekeel Tartu ülikoolis alates 1803 . 19. sajandi keskpaigaks Tartu keel peaaegu kadus ning tuli Uus kirjaviis: Eduard Ahrens, Fr. R. Kreutzwaldi mõju, C. R. Jakobsoni kooliõpikud jm. 1872 hakkas keelekorraldusega tihedalt tegelema Eesti Kirjameeste Selts, mida
allkeeled. Rahvusvaheline ingliskeelne lingvistika kasutab termineid standard ja nonstandard dialects/variants/languages (vt Trudgill 1992: 56, 70). Kodifitseeritud keele grammatika (ja vähem ka sõnavara) on standardiseeritud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks antud allkeeles. Seega võime jagada keele kaheks pooleks: ühele poole jääb normikeel, teisele poole kõik muud allkeeled, mis pole normikeeled. Sealjuures näeme, et normikeel erineb ülejäänud allkeeltest põhimõtteliselt: ta on teadlikult konstrueeritud nähtus, sel ajal kui muud allkeeled on spontaanselt arenevad, muutuvad, kujunevad nähtused. Normikeel on keelesüsteem, mis pannakse paigale ja rakendatakse tekstide tegemisel. Muud allkeeled on aga tekstipraktikast välja üldistatud nähtused. Seoses sotsiolektidega on oluline rõhutada seda, et normikeel ei ole mitte kogu vastav keel vaid ainult üks allkeel teiste kõrval
annaabi.ee 
