Õigus ideaalses mõttes on väärtusmastaap, millega saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi. Selles tähenduses sisaldub õiguse mõistes õiglus. 6 3. Õiguse juriidilise, sotsioloogilise ja loomuõigusliku käsitluse erisused 3.1. Juriidiline käsitlus Õigust käsitletakse peamiselt kolmel erineval viisil: juriidiliselt, sotsioloogiliselt ning loomuõiguslikult. Juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normativistlikuks kontseptsiooniks, võib nimetada käsitlust, mille põhipostulaadiks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õigusnormid luuakse inimese poolt ning selliselt loodud õigust nimetatakse ka positiivseks õiguseks. Õiguse juriidiline käsitlus on ajalooliselt seotud rooma õigusega ning on seni olnud õigusloome ja õiguse rakendamise põhiliseks kontseptuaalseks aluseks Mandri-Euroopa õigusperekonnas. Normatiivse kontseptsiooni kõrval esineb
Riik kehtestab õigusnormid selleks, et nende nõudeid täidetakse, viiakse ellu konkreetsetes sotsiaalsetes suhetes ja sellega saavutab riik endale seatud majanduslikud, poliitilised jm eesmärgid. 6) Õigus peab vastama ühiskonna õigustundele. Õiguse ja õigluse omavaheline seos on olnud tähelepanu ja vaidlemise objektiks õiguse tekkimisest alates. Õiguse käsitlust võib, mõnevõrra lihtsustatult, nimetada õiguse juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normativistlikuks kontseptsiooniks, mille põhipostulaadiks on, et õigluseks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Normatiivse käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle kontseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaaalselt toimivates sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast
annaabi.ee 
