kirjeldavat ja seletavat teadust, teine esineb sotsiaalse tegelikkuse suhtes normatiivses rollis. Sotsioloogia eesmärgiks on fikseerida see, mis on, õigusteaduse eesmärgiks on fikseerida see, kuidas peab olema. Esimene on ettekirjutav ja tehniline, teine on seletav ja kirjeldav. Just mainitud erinevus on ka põhjuseks, miks paljude õigussotsioloogide arvates sotsioloogia ja teiste sotsiaalteaduste uurimistulemusi ei saa õigusteadus kui normatiivne teadus võtta normatiivsena. Asjade faktiline seis ei pea tähendama asjade nõutavat seisu. Samas on õigesti osutatud sellele, et mainitud meetodite ja eesmärkide erinevuse kõrval on sotsioloogial ja õigusteadusel ka äärmiselt olulisi sarnaseid jooni, eelkõige uurimisobjekt. Nii õigus kui sotsioloogia tegelevad sotsiaalsete suhete kõikide oluliste vormidega. Seejuures on kriteeriumid oluliste suhete eristamisel kahel teadusel üsna sarnased. Edasi, mõlemad teadused püüavad uuritavaid fenomene vaadelda
Vastutust ei saa kellelegi/millelegi lükata. Kui meile ja/või meie sõpradele üks tekst ei meeldi, siis peame julgema niimoodi öeldagi, mitte delegeerima vastutust normile, normingule või teksti väidetavale vastuolule nendega. Keelekorraldus Ka autoriteetseimate keelekorraldusallikate koostajad on kõigest inimesed, kuigi keskmisest oluliselt informeeritumad, ja kuni pole leitud meetodit keelendi tähenduse või õigsuse objektiivseks mõõtmiseks, on ka nende normatiivsena esitatud seisukohad kõigest nende subjektiiv- sed arvamused, mitte objektiivne tõde keele kohta. Suhtleja vastutab oma suhtlusaktide edukuse eest ise. Kõneleja valib ise sõnad, mida oma valimiskõnesse panna, ja viisi, kuidas neid hääldada. On puhtalt tema enda teha, kas ta osutub valituks või mitte; ÕSist ega keelenõust ei saa vastuseid, mis edu garanteeriksid. Küll võib saada infot selle kohta, missugused sõnad oleksid tõenäoliselt kuulajatele vastuvõetavamad.
annaabi.ee 
