kuninganna kätte ja tõtta ise minu juurde nii ruttu kui võimalik. Mul on sulle kõrva sisse öelda sõnu, mis su tummaks teevad. Ela hästi. Sinu Hamlet. Horatio lahkub. 17. stseen Tulevad Claudius ja Laertes. KUNINGAS: Just nii las süüdlast kättemaksukirves tababki. LAERTES: Elagu kuningas! KUNINGAS: Tead, Normandiast üks rüütel viibis kahe kuu eest siin... LAERTES: Normandlane? KUNINGAS: Normandlane. LAERTES: Lamord? KUNINGAS: Just tema jah. LAERTES: Ma tunnen teda hästi; see mees on päris oma rahva pärl. KUNINGAS: Su võimeid meisterlikuks ülistas ta mõõgavõitluses - nii vilund kaitses kui eriti rapiirivehkluses, et hüüdis: oleks see vast vaatepilt, kui leiduks võrdne vastane! Ta vandus,
mõtteis, jalad tuhas ja silm tukkidel. See oli Pierre Gringoire. «Kiiremini! Relvad kätte! Tunni aja pärast peame liikuma!» ütles Clopin Trouillefou oma alamatele. Üks tüdruk kõõrutas: Nüüd jumalaga, isa, ema! Ja kustumas on viimsed tuled. Kaks kaardimängijat läksid tülli. «Lurjus!» karjus punasema näoga mees teisele rusikat näidates. «Ma sulle alles panen sihukese risti, et mäletad oma ristisoldatit!» «Puh!» hüüdis keegi normandlane, keda võis ära tunda ta ninahäälest. «Küll on aga rahvast, justkui Caillouville'is pühakuid!» «Kuulge, lapsed!» hüüdis mustlaste hertsog falsetiga. «Prantsuse nõiad sõidavad sabatile ilma luuata, salvimata ja mitte ratsa, vaid ainult mõne maagilise sõna abil. Itaalia nõianaistel aga ootab läve ees sikk. Kuid kõigil tuleb korstna kaudu välja lennata.» Noore, pealaest jalatallani relvastatud võrukaela hääl ületas lärmi: «Hõissa! Hõissa
annaabi.ee 
