mida teadlased ilmutavad normaalteaduse probleemide vastu( lk56). Eesmärk peaks olema normaaluurimise probleemi lõpuleviimine, kuid selleni jõuavad vähesed, sest see on tunduvalt keerulisem kui lihtsalt probleemi leidmine, sest see nõuab keeruliste instrumentaalsete, kontseptuaalsete ja matemaatiliste mõistatuste lahendamist. Kuigi normaalteaduse mõistet käsitleb Kuhn kõige esimesena, on mõiste "paradigma" sellest isegi tähtsam, olles normaalteadusega ka tihedalt seotud. Paradigma Kuhni essees tähendab põhimõtteliselt teooriat, millest lähtutakse teatud valdkonna nähtuste käsitlemisel ning ka ettekujutus teaduslikust tegevusest (näiteks milliseid väärtusi tunnistatakse) Sellised paradigmad on näiteks: Ptolemaiose astronoomia, Koperniku astronoomia, Aristotelese füüsika, Newtoni füüsika jne. (http://www.hot.ee/indrme/kuhn.htm) Teadlased, kes sama teooriat pooldavad, moodustavad teadlaskonna
erakorralised uurimistööd, mis viivad kogukonna lõpuks uute tõekspidamiste süsteemile = TEADUSREVOLUTSIOON NORMAALTEADUSE JUURDE Normaalteadus – uurimine, mis baseerub kindlalt ühel või enamal mineviku teadussaavutusel, vundament edasiseks tööks. Paradigma – saavutuste puhul, millel on olnud kaks iseloomulikku tunnust (võistlevate koolkondade juurest püsiva pooldajate rühma ära meelitamine ja samal ajal lahtiste otsada piisav jätmine) – seotud tihedalt „normaalteadusega“. Ühine paradigma – järgitakse teaduspraktikas ühesuguseid reegleid ja standardeid. Eeltingimused (konsensus) normaalteaduseks = mingi kindla uurimistraditsiooni tekkeks ja jätkumiseks. Tehnoloogia on sageli mänginud tähtsat osa uute teadusharude tekkimisel (oskustööd moodustavad hõlpsasti kättesaadava allika, millest ammutatud fakte polnuks võimalik juhuslikult avastada. Faktide kogumine ja teooria täpsustamine muutuvad ülimalt sihipärasteks
annaabi.ee 
