Kuhni järgi liigub teaduse progress järgmise skeemi järgi: eelteadus, normaalteadus, kriis, revolutsioon, uus normaalteadus, uus kriis. Teaduse kujunemisele eelnev korrapäratu ja mitmekesine tegevus struktureerub ja omandab suuna, kui teaduskogukond hakkab pooldama ühtainsat paradigmat. Paradigma koosneb üldistest teoreetilistest eeldustest ja seadustest ning nende rakendamise tehnikatest, mille teatud teaduskogukonna liikmed omaks võtavad. Paradigma raames tehakse normaalteadust. Normaalteadlased artikuleerivad ja arendavad paradigmat, püüdes seletada tegeliku maailma aspekte, mis ilmnevad katsetulemustena. Vältimatult tekivad raskused ja näivad falsifikatsioonid. Kui raskused lähevad käest ära, tekib kriis. Kriis lahendatakse, kui tekib täiesti uus paradigma, mida hakkab pooldama üha rohkem teadlasi, kuni vana paradigma hüljatakse. See katkestus on teadusrevolutsioon - seisneb selles, et teooriat vahetab
vajalikud paradigma seaduste vastavusse seadmiseks reaalse maailmaga. Lisaks sisaldavad kõik paradigmad mõnd väga üldist metodoloogilist ettekirjutust (136). Normaalteadus sisaldab põhjalikke katseid paradigmat selgelt liigendada, eesmärgiga teda loodusega paremini vastavusse viia. Kuhn näeb normaalteadust kui mõistatuste lahendamist, mis on allutatud paradigma reeglitele. Mõstatused on loomult nii teoreetilised kui eksperimentaalsed (137). Normaalteadlased peavad eeldama, et paradigmas on abinõud, mis aitavad mõistatusi lahendada. Kui mõistatust lahendata ei suudeta, siis on see pigem teadlase süü kui paradigma ebaõnnestumine. Mõistatust, mis ei taha lahendust anda, peetakse anomaaliaks kui paradigma falsifikatsiooniks. Iga paradigma sisaldab anomaaliat ja heidab kõrvale kõik falsifikatsionismi häbistavad tunnused (137). normaalteadlane ei tohi oma tööd raamivasse paradigmasse kriitiliselt suhtuda.
annaabi.ee 
