kristlusega seostama. Miks me siis usume kõike, mida meile kristlus on kaasa toonud kui me ise ei usu ega tõenäoliselt hakkagi uskuma? Siiski kohtab siin palju talumatust. Olgu see siis seksuaalsete valikute poolest või muude eelistustega erinemises, aga niipea kui miski on väljaspool tavalisuse piire, hakatakse sellele vastu võitlema. Me nagu üritaks säilitada nn. täiuslikku ühiskonda, kus keegi ei käitu normaalsusele vastu ja kõik on ühel meelel. Seetõttu võidakse ka liialt kõvasti oma arvamust avaldavatele inimestele viltu vaadata vaid seetõttu, et ta julges oma mõtteid välja öelda. Äkki tundub ka seetõttu siin niivõrd vähe uskujaid olevat, et inimesed neile kohe kõrri kargavad, kui keegi igapäevast rahu rikub. Elaksime nagu hirmus, et kui me oma praegust olekut ei säilita tullakse meid taas okupeerima. Mina, olles osa nooremast generatsioonist ei tea mis tunne on olla okupeeritud ega
ning # 2) mõte sellest, et SP on objektiivselt diagnoositav. Mõlemad mõtted on "modernistlikud". - samm sellest modernismist eemale on juba see, kui öelda, et SP on sisuliselt (vähemalt osaliselt) poliitiline ja mitte tervenisti teaduslik mõiste ning põhineb väärtushinnangutele. Mida sellest järeldub eetika osas? - postmodernistid pole nõus, et eetilisi valikuid teostab ratsionaalne ja autonoomne indiviid, kelle keha omadused pole üldse olulised # tegelikult nendelt, kes ei vasta normaalsusele, keelatakse teistega võrdväärne subjektsus. Vt. alternatiivi: kurt või keelelise vähemuse esindaja? # meditsiinieetika teemaks on olnud tervishoiutöötajate valikud, vähem teiste omad. PM meditsiinieetika tunnistab ka sõltuvas positsioonis inimeste moraalse subjektsuse # PM vähendab üldistamist ja vastab küsimustele inimese ja tema taotluste ja olukorra spetsiifikast lähtudes - PM probleemidest esimene on, et raskem on esitada nõudmisi, kui ei saa neid põhjendada moraaliga
annaabi.ee 
