Algne ruunitähestik koosnes 24-st ruunist ja seda nimetatakse kuue esimese tähemärgi järgi futhark-iks. Viikingiaja (aastad ca 800-1060) alguseks 9.sajandil oli ruunitähestik muutunud ja lihtsustunud 16 tähemärgini. See uus tähestik esineb kolmes erinevas variandis: normaalruunid, lühiharulised ruunid ja kriipsuta ruunid. Normaalruunid on ruunitähestiku tavalisem vorm ja see domineerib ka viikingiajastu ruunikividel. Lühiharulised ruunid on normaalruunide lihtsustatud vorm. Kriipsuta ruunimärgid on järjekordne lihtsustamine ja seda tähestikku nimetatakse ka viikingiajastu kiirkirjaks või stenograafiaks. Kuusteist ruunimärki ei olnud piisav kõikide kasutuses olnud häälikute tähistamiseks ja seepärast pidid mõned märgid mitme hääliku eest seisma. Keskajal olid kasutusel ruunimärgid, mis hõlmasid kogu ladina tähestiku. RUUNIKIVID Esimesed ruunimärkidega kivid püstitati juba 4.sajandil. Neisse on sisse raiutud nimed algse
nime kuuest esimesest ruunist. Iga ruun oli heliline, ent omas ka peidetud tähendust, kui teda kasutati omaette. Viikingiaja alguseks 9.sajandil oli ruunitähestik muutunud ja lihtsustunud 24-lt tähemärgilt 16-ni. See uus tähestik esineb kolmes erinevas variandis: normaalruunid, lühiharulised ruunid ja kriipsuta ruunid. Normaalruunid on ruunitähestiku tavalisem vorm ja see domineerib ka viikingiajastu ruunikividel. Lühiharulised ruunid on normaalruunide lihtsustatud vorm. Kriipsuta ruunimärgid on järjekordne lihtsustamine ja seda tähestikku nimetatakse ka viikingiajastu kiirkirjaks või stenograafiaks. Kuusteist ruunimärki ei olnud piisav kõikide kasutuses olnud häälikute tähistamiseks ja seepärast pidid mõned märgid mitme hääliku eest seisma. Viikingite ruune on leitud graffitina puust siltidelt, mida kasutasid kaupmehed, või relvadel ja hauakividel. Ruunide nurgeline kuju teeb nende kivisse graveerimise lihtsamaks.
annaabi.ee 
