Lugejale muudab kirja lihtsasti jälgivaks informatiivsed pealkirjad. Keeruliste tekstide asemel võiks kasutada tabeleid ja graafikuid. Lõppsõna peab olema lühike ning välja tuleks jätta kõik üleliigne. Kirjutatu sisu peab olema samuti lühike, konkreetne ning lihtne. Vältida tuleks mõistetava lahtiseletamist, looklevaid lauseid ja kordusi. Kasutada tuleks lihtsat keelt, mis on lugejale mõistetav. Arvestama peaks lugeja ajaga ning seda mitte raiskama. Dokumendi normaalpikkuseks oleks 15 lehekülge. Lausete puhul tuleks lähtuda korrektsest lauseehitusest ja arusaadavusest. Selgelt tuleks edasi anda tegija ning tema tegevused ajalises järjekorras. Tähtis informatsioon ei tohiks kaduda pikkade ja looklevate lausete vahele. Et lugejale teha oluline meeldejäävaks, tuleks see paigutada lause lõppu. Lausetes tuleks vältida üleliigset nimisõnade kasutamist. Viga on kasutada nimisõnu koos sisutühja tegusõnaga, näiteks analüüsi teostama. Teksti
elektrikitarriga. Jazz bassil (kutsutakse ka J-bassiks) oli kaks ühemähiselist helipead, üks silla lähedal ning teine silla ja kaela lõpu vahel. J-bassi kael oli kitsam sadula juurest kui Precision bassi oma (1½ tolli J-bassil ning 1¾ tolli P-bassil). Fender alustas ka Mustang bassi tootmist, mille pikkuseks oli 30 tolli. Seda pilli kasutasid bassisid nagu Tina Weymouth bändist Talking Heads ning Bill Wyman The Rolling Stones'ist. Tänapäeval on basskitarride normaalpikkuseks 34 tolli, kuid see võib varieeruda mudelite ning tootjate vahel. Kuna Fender domineeris selle lühema bassiga turgu, valmistas Gibson konkurentsiks 1961. aastal basskitarri Gibson EB-3, mille pikkuseks oli 30.5 tolli. Seda pilli eelistas Jack Bruce ansamblist Cream. 1970-1979 1970ndate keskpaigani kasutas Gibson oma bassides Humbuckeri helipeade ning lühema kere kombinatsiooni, mis paljudele mängijatele ei meeldinud liiga tummise hääletämbri pärast.