ühist valdust nagu mets, järv, tiik) vahel. Mererannikul käidi hooajapüügil, selleks olid randa ehitatid ajutised peavarjud. Üks hooajaline püügikoht asus Kalamaja piirkonnas. Pärast vallutust maahärrad hakkasid kalapüüki pidama oma eesõiguseks. Läänistatud alal oli kalapüügiõgus ainult lääni valdajal, talupojad said kalapüüda seal vaid lisakoormiste eest. Kalapüügivahenditena kasutasid talupojad kalatõkkeid ja püüniseid (ristküliku kujuline puur), nootasid (silindri kujuline puur) ja vitsmõrdu (piklik ovaalne puur, mis koosneb mitmetest rõngadest). Eesti rannikualal ja saartel tegeleti hülgepüügiga - karusnahk, rasv. Muinasajal tarvitati hülgeliha üsna laialdaselt toiduks, keskajal see taandus. Maakäsitöö- Vajalikud käsitöö- ja tarbeesemed valmistas iga talupoeg oma majapidamises ise või kasutas külakäsitööliste abi. Tööriistad tehti kas ise või osteti. Käsitöölisi leidus nii adratalupoegade kui ka üksjalgade seas
Aita pääseti redeli abil, mida metsas hoiti kõrvalises kohas. Sammasaidas säilitati põdraliha või kuivatatud liha ja kala ning nahku ja rõivaid. Suuremad, madalamal asuvad 9-11 ristpalgi kõrgused sammasaidad võisid samuti toetuda kahele kuivanud kännule või puutüvele, mis oli ilmselt kõige algsem vorm, edaspidi ehitati sammasait neljale juurtega kännule, puutüvele või kivihunnikule. Luugiga kaetud ukseava võis mõnikord asetseda ka põranda keskel. Aidas hoiti võrkusid, nootasid ja muud vajaminevat: valjaid, nahku, rõivaid, kingaheinu, tohtusid, astjaid ja põdrasaane. Suvel võidi aidas ka magada. Erineva otstarbega aitasid võis majapidamises olla rohkesti: tavaliselt oli majapidamises vähemalt kaks aita - ühes säilitati toiduaineid, teises loomanahku ja rõivaid ning jalatseid. Kuid aitasid võis olla kuni kümme - näiteks eraldi aidad rõivastele, võrkudele, toiduainetele, jahule, lihale, kalale jne. Aida all hoiti põdrasarvi ja suvel põdrasaane ning
annaabi.ee 
