Torvald Helmer vihastas ning ütles, et naine ei sobi emaks nende lastele. Hiljem, kui saadi uus kiri naabrimehelt, milles kirjutas, et saabunud on tema õnnelik pööre elus ning et ta ei kavatse avalikustada Nora tegu, muutis Torvald kohe oma meelt ja soovis naisega õnnelikult edasi elada, kuid Nora mõistis, et see elu ei oleks õige. Pealkirja sümboolia seisnebki selles, et ta oli terve oma elu elanud kellegi nukuna. Nooruseaastad veetis ta isa seltsis, kes temaga mängis nagu tüdruk oma nukkude mängis. Hiljem sattus naine aga noore advokaadi majja, kellega ta pidi alati ühel nõul olema, kuna mees oli õrn ja tundeline ning sellepärast kartis Nora teda kaotada. Olles oma mehele kui lõõritav lõoke, tegi ta alati nii, nagu mees tahtis. Nora arvas, et teda oli mugav armastada ja et tegelikult see polnudki õige armastus, kuna teda ennast ei
Talle näis, et parem oleks minu jaoks reaalõppeasutus. Neid tema kavatsusi suurendasid veelgi rohkem minu ilmsed joonistamis- võimed aine, mis tema veendumuse kohaselt oli Austria gümnaasiumis täielikus unaruses. Võimalik, et siin mängis osa ka tema isiklik kogemus, mis sisendas talle, et praktilises elus omavad humanitaarteadused väga väikest tähtsust. Üldiselt ta mõtles, et tema poeg, nii nagu ta isegi, peab aja jooksul riigiametnikuks saama. Tema kibedad nooruseaastad sundisid teda eriti hindama neid saavutusi, mida ta oli kätte võidelnud iseoma turjaga. Ta oli väga uhke selle üle, et oli ise, oma tööga, saavutanud kõik selle, mida omas ja ta soovis, et poeg läheks mööda sama teed. Oma ülesannet nägi ta ainult selles, et kergendada minu jaoks seda teed. Juba mõte ise sellest, et ma võin keelduda tema ettepanekust ja minna mööda täiesti muud teed, näis talle võimatuna. Tema silmis oli otsus, mille ta oli teinud, iseenesestmõistetav
annaabi.ee 
