Nendesse aastatesse mahuvad hipimoe järellainetus, 1920. 1940. aastate retrostiilud, talupoja romantika, etno ja diskomood ning samuti punk, mis pani kümnendile punkti. Moodi lõid maitsetus, stiilistiihia, kits, vabameelsus ja eksperimenteerimislust. Mood oli vahend, mille kaudu sai oma tõekspidamisi väljendada. Meestemood muutus praktilisemaks, fraki tõrjusid välja lühemad kuued (sakod) ja moodi tulid erinevad sportlikud ja poolsportlikud riided. Mõjutatult noortemoest tulid meestemoodigi dziinid ehk teksapüksid. Nende kõrval on siiski kindlalt püsima jäänud klassikaline ülikond, mis koosneb kuuest, vestist ja pükstest. Seelikupikkus kõikus aastase intervalliga mini, midi ja maksi vahel. Mini kõrghetkel tulid moodi mikrosortsid, mida kanti kas eest nööbitava maksi seeliku või kehasse töödeldud midimantli all. Lühikesedpüksid olid tol ajal nii ameti- kui ka pruudirõivas.
muidugi ka Vene tsaariaegseist koolivormidest (pruun kleit valge krae ja kätistega ning must põll, mida pidulikel puhkudel asendas valge rüüsitud äärtega põll). Koolivormi reformiti korduvalt, sest moemuutustele ja uutele materjalidele taheti järele jõuda. Üldiselt püüti järgida klassikalist rõivastiili, mida nt 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel oli vanematel õpilastel üsna raske aktsepteerida, sest klassikaline lõige erines igapäevasest noortemoest liiga palju. Eriti raske oli kanda koolimütsi, milleta paljudes koolides ei lastud üle kooliläve. Kõigil koolivormiaegadel oli neid, kes püüdsid samades piirides midagi originaalset luua (näiteks ülimalt moodsa lõikega koolikleiti kanda, muuta selle värvi natuke heledamaks või tumedamaks, kanda kampsunit või tüdrukud pikki pükse (mis 1970. aastate keskpaigani oli keelatud). Sellest sündis harilikult üksnes pahandusi, sest pedagoogide hulgas leidus alati
annaabi.ee 
