karjäär. Töö koostamiseks töötasin läbi Nuku- ja Noorsooteatri kodulehel oleva näitleja eluloo, temaga tehtud intervjuu ning erinevad artiklid temast. Tööst järeldasin, et Karin Rask on sündinud 21. aprillil 1979. aastal. Lõpetanud Haapsalu Gümnaasiumi 1997. aastal, õppinud aastatel 1997-1998 Tallinna Pedagoogikaülikoolis raadiorezii eriala ja lõpetanud EMA Kõrgema Lavakunstikooli näitleja eriala 2002. aastal. Peale Lavakunstukooli läks ta Nuku- ja Noorsooteatrisse tööle. Tema kõige esimene roll oli Haapsalu Kooliteatri etenduses ,,Läänemaa lugu". Ta on juhtinud telesaadet ,, Laulud tähtedega" ning mänginud kodumaises serjaalis ,,Kodu keset linna" ja ,,Kelgukoerad". Ta on abielus Rasmus Raskiga ja neil on kaks last, tütar ja poeg. Seda tööd kirjutades sain teada palju uut informatsioon Karin Raski elu kohta, mida ma varem ei teadnud. Selgus, et selle töö tegemine nõudis rohkem aega ja vaeva, kui ma esialgu arvasin. Kõige
Saalepina väga silmapaistva töö. VII lennu viimane diplomilavastus oli Voldemar Panso lavastatud Luigi Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas“, mis pani publiku arutama, kust läheb piir teatri ja elu vahel. Ka see teos sai kahetist kriitikat. Kooli lõpetamisel 1976. aastal siirdusid Draamateatrisse tööle lavastajana Merle Karusoo ja Ago-Endrik Kerge, näitlejatena Urmas Kibuspuu, Külliki Kool, Anne Paluver, Kadri Tamberg, Jüri Krjukov, Aare Laanemets ja Kalju Orro. Noorsooteatrisse läksid Peeter Volkonski, Sulev Luik, Lembit Peterson ja Eero Spriit. Koidula-nimelisse Pärnu Draamateatrisse läks Toomas Ots, Eesti Riiklikkusse Nukuteatrisse Priit Pedajas ja Tallinnfilmi stuudiosse Tiit Berg. VII lend tegutses kooliajal pidevalt koos ning ei lõpetanud seda ka peale lõpetamistki. Tegu oli lennuga, kes hakkas rikastama Eesti televisiooni, teatrit ja estraadi. 9 HOOAEGA 1976. aastal võeti Draamateatri kollektiivi vastu Lavakunstikateedri VII lennu lõpetajad:
(Selle traditsiooni murdis Kaarin Raid n.-ö. vastupidise rollijaotusega – Ion Drutse „Pühamast püham”, 1977.) Näitlejatena suutsid Hermaküla ja Tooming alati, isegi ideoloogiliselt kallutatud lavalugudes, väärtustada neile endile lavastajatena lähedasi üldinimlikke väärtusi, esindades mõlemad rollis pigem isiksuslikku eneseväljendust kui lavalist ümberkehastumist. 39 Kaarin Raid, kes liikus 1970. aastail Pärnu teatrist Noorsooteatrisse ja sealt edasi „Vanemuisesse”, suutis lavastajana ühendada psühholoogilise teatri ning uudse, tingliku lavakeele. Tema legendaarsemaid lavastusi, Tennessee Williamsi „Tramm nimega „Iha”” (1972 Pärnu teatris) tõusis esile tugevate näitlejatöödega, eeskätt Tiia Kriisa nüansirikka osatäitmisega Blanche’i rollis; tugevas psühholoogilis-realistlikus kanvaas aimus juba ka metafoorsema teatrilaadi märke. Raidi oskust näitlejatega süvitsi töötada
annaabi.ee 
