proovidele kus olid kõik kohal hommikuti või õhtuti lisaproove, kus said harjutada need näitlejad kelle kohad veel nii hästi mõtet ei kandud või välja ei tulnud ja see väga selline korraldus väga meeldis näitlejatele kuna see ei väsitanud neid, st samal ajal ei pidanud teised ootama kui ühed proovivad oma osa mitu korda. Algul LK ise väga ei lavastanud, andis teistele vabad käed. A lot of inspovisatsioona. Hiljem hakati viljelema noorsooetendusi, millest kujunes välja Draamastuudio teatri Noorsooteater. Ta sõitis Tšehhi ka seda kunsti õppima. Kodumaal hakati nähtud tehnikat ka enda näitlejatele õpetama. Nii sündis Draamastuudio teatri Nukuteater. Teater oli välja kasvanud nn lapsekingadest ja Draamastuudiost sai Eesti Draamateater. Teater rekonstrueeriti ning sellest pidi saama Eesti kõige moodsam ja mugavam teatrihoone. Oluline verstapost tema biograafias on 1938. aasta,
materiaalselt. See kool ei tootnud näitlejaid vaid Draamateatrile, vaid ka teistele. 1935 tehti Kalmetile ettepanek viia kollektiiv külalisetendustele Helsingis. Mindi oma kaubamärgi Hugo Raudsepa „Mikumärdiga“ ja Aleksis Kivi „Seitsme vennaga.- kirjeldati kui triumfi. Üksikud näitlejad olid ka varem käinud, aga esimest korda terve teatrikollektiiv. Kui Draamastuudio 1928 ühendati Rändteatriga, tekkis 3 koosseisu: 1 statsionaaris, 2 ringreisidel. Statsionaaris hakati tegema noorsooetendusi. Tagasihoidlikust algatusest kujunes ulatuslik ettevõtmine ning 1936/5?. aastal asutaski/sai nime Kalmet Eesti esimese Noorsooteatri, (Draamastuudio jõudude toel. Muidugi polnud see esimene teater, mis on lastele mõeldud, kuid Kalmet dokumenteeris ja tegi selle justkui ametlikuks.) Publikus lapsed ja noorsugu. See oli väga hoolikalt läbi mõeldud ja põhjalikult eesmärgistatud noori harida ja kasvatada endale teatriskäimise harjumusega publikut.