ajaloo käiku. CHARLES DICKENS (18121870) On inglise kirjanduse varajase realismi keskne esindaja. Dickens on tundeinimene. Olulisemad teosed on ,,David Copperfield" (18491850)ja ,,Oliver Twisti seiklused" (18371838). Tema teosed käsitlevad laste ja noorte inimeste kannatusi vaestemajades, internaatkoolides ja allmaailmas. ,,David Copperfield" on arenguromaan Davidist sünnist kuni noormeheeani ja kirjanikuks saamiseni. Davidit võib pidada nooreks Dickensiks. Ometi pole see päris autobiograafiline teos, eelkõige sellepärast, et Charlesi elu lapsena oli hoopis karmim ja lootusetum kui romaani kangelasel. CHARLOTTE BRONTË (18161855) oli samuti Inglismaa realismi esindaja. Tema peateoses ,,Jane Eyre" (1847) tõuseb esile naise isiksuse probleem. EMILY BRONTË (18181848) ainuke romaan ,,Vihurimäe" (1847) on jõuliste sümbolitega varustatud meistriteos.
koldel“ (1845; e. k. 1926). Need teosed võitsid lugejate poolehoiu, sest nad rõhutasid kodukolde soojuse ning perekondliku ühtsuse vajadust. Dickensi 1840ndate aastate parimate romaanide hulka kuulub „Dombey ja poeg“ (1846– 1848; e. k. 1933). Paljud kriitikud peavad tema parimaks teoseks mahukat romaani „David Copperfield“. Tegemist on arenguromaaniga, mis kujutab ühe posi elu sünnist kuni noormeheeani ja kirjanikuks saamiseni. Romaanis „Kõle maja“ (1852–1853) ründab autor satiiriliselt Inglise kohtusüsteemi, asjaajamise aeglust ja bürokraatiat. Dickensi pehme ja lepitav huumor on täiesti kadunud romaanis „Rasked ajad“ (1854), sellest puudub ka varasematele teostele nii iseloomulik õnnelik lõpp. Järgnev teos „Väike Dorrit“ (1855–1857) pühendab tähelepanu Marshalsea võlavanglale, kus Dickensi isa pidi oma karistust kandma. „Jutustus
annaabi.ee 
