Kindlasti aitas selline rahvakeele tähtsustamine kaasa preestrite paremale tööle. Mainin ära, et preestriks sai siiski vaimulik, kes valdas rahvakeelt kuid leidus ka neid vaimulikke, kes olid vannutatud ametisse aga keelt ei vallanud. Nemad pidid vähemalt aastaks enda kõrvale leidma kaplani. (Põltsam 2000) Tegu on siis vaimulikuga, kes tegutseb väljaspool kirikut. Väga oluliseks pidasid vaimulikud rahvakeelt ka sellepärast, et see andis ülevaate usuelus ja aitas hoida noorkristlasi õigel teel. (Põltsam 2000) 16.sajandil said uuenduspüüdlused veelgi hoogu juurde ning Liivimaal hakati hulgaliselt asutama kabeleid ja vikaariaid. Eesti keele kasutamine kirikuelus juurdus veelgi ning rahvale sisendati, et kõik see aitab kaasa patulunastamisele, et kõigil on võimalus saada õndsaks. Kõige selle juures karmistati ka vaimulike kohusetäitmist ning seda kontrolli teostas piiskop oma kontrollkäikudega. Tundus nagu kõik läheks nii nagu plaanitud kuid
novo reversi) ei ole usus veel täiesti kindlad ja neid avatlevad usust taganemisele pealegi piiriäärsed venelased, karjalased, ingerlased, vadjalased ja leedulased (ad id per Ruthenos, Carelos, Ingeros, Warthenos et Lethuinos .... quotidie impellantur), kes neile pea alatasa peale kipuvad. Neil põhjustel vabastab paavst Tallinna piiskopi ettepanekul selle piiskopkonna interdiktist (U. B. 591). Selle kirja järele oli Tallinna piiskopkonnas sel ajal uskmatuid noorkristlasi ja ristiusku uuesti tagasi tulnud kõikuvaid vastristituid. Kaebekirjades ordu vastu tuuakse esile muu seas ka süüdistus, mis esines juba vaadeldud 1234. a. kaebustes: ordu ei ole ümbritsevate paganate püüdeid vastristitute vastu (paganorum circumpositorum nafarios conatus adversus dictos neophitos) mitte taltsutanud, vaid uskmatute abi võitluseb piiskoppidega kogu ristiusulise rahva tagakiusamiseks ära kasutanud (U. B. 584):
annaabi.ee 
