Tundus nagu kardaks ta kõiki liialdatud lootusi ja tõotusi, nagu elaks ta juba nurjunud unistuste õhkkonnas. Niisugune oli ta juba tookord. See esimene jalutuskäik ja mõttevahetus ei jäänud viimaseks. Ta oli iseennast oma suhtumuses elu ja raamatutega. Elus oli ta kalduv nägema enam argipäeva kui pühapäeva. Kirjanduses jagasime siiski ka mägiharjade ja päikesepoolte maitset. Aga inimese kujutamise ehtsus nõudis selle realistliku noorkirjaniku meelest meilgi muud kui katekismuse ja lauluraamatu tõdesid. Isamaalise taga ütles ta otsivat päriseestilist. Kui ta aktiivset seltsimist ülearuseks peab, andku vähemalt kaastööd teoksil oleva ,,Kiirte" väljaande jaoks. Sellega oli kõrvalehoidlik kaaslane nõus. Saime ,,Kuresaare vanad", aasta hiljem ,,Kaks paari ja üksainus", ja need ei osutunud mitte ainult Hansen-Tammsaare õpilasaastate väärtuslikumaiks saavutusteks
Mulle näib, et Kruusi vaade on liiga esseistlik, et olla päriselt tõsi. (Samas ei saa ma keelata Kruusile tunnustust selle eest, et ainsa kirjandusteadlasena on ta võtnud vaevaks Kaugverit uurida.) Raimond Kaugver oli "kirjanikuna sündinud". Lugema õppis ta nii, et ei ta ise ega vanemad pannud seda õigupoolest tähelegi. 10selt toimetas ta vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu "Kõrbelõvi". Noorkirjaniku õnneks ja ehmatuseks tutvustas kooli direktor teda kui parimat kirjandikirjutajat kord Rakvere gümnaasiumi külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile ja viimane avaldas arvamust, et miks ei võiks "väikemees" tulevikus kirjanikuks hakata. "Kas siis kirjanikuks hakatakse... kirjanikuks sünnitakse," pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. "Aga võibolla sa oledki
annaabi.ee 
