Ja seda kõrget lahutuse-valli Nüüd kui ei olegi: kõik teed ja rajad Kui jookseks kokku sääl, kus kaovad aiad- Su kambris leian su, mu kauge kalli, Kui vaga munga leian istuvat Sind videviku violetis looris Ja igatsuse-hardus silmis nooris. Näen sinu sõrmigi ma ristuvat, Vist huulil palvetust- oh, minu Sina!- Mariale-Madonnale- see olen mina. Tegemist on süliriimilise (abba) ja sonettiga (4 4 3 3 kokku 14 värssi). Luuletus pärineb Marie Underi luulekogust ,,Laternaks mu enda süda."
meelsusetu, nagu näitas teadlik ja visa opositsioon saksastamispüüete vastu gümnaasiumis. Ta oli erksa kõrvaltvaatajana kaasa elanud ärkamisaja tulisemad aasta ja oli juba koolipoisieas rahvuslikult ärganud. Seepärast polnud kindlasti mitte juhus, et ta Eestis Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ,,põrandaaluse" ,,Vironia" algringkonnaga liitus ja niiviisi EÜS-i asutajate hulka sattus. ,,Eesti Üliõpilaste Selts" oli koht, kus nooris inimesis küdev tuli sai õhutust, hapnikku, nii et see võis leegitsema lüüa ega sumbunud õhupuudusel" EÜS-is oli komme koosolekuil kõnesid pidada rahvuslikkude ainete kohta. V. Reimani osaks sai kõneleda priiuse järjekordsel aastapäeval 1883, oma teisel ülikooliaastal. Suvevaheajad ta veetis kodus ja töötas gümnaasiumiõpilasena ja üliõpilasenagi, pastlad- rätid jalas, oma talu väljadel ja luhtadel, aga ka mõisaväljal. Üliõpilasena käis vahel
annaabi.ee 
