üle suure räti või püüdis mütsi märkamatult pearäti alla torgata. Tanutamine oli üleminekuhetk neiupõlvest noorikupõlve ja seega uskumuste kohaselt (nagu kõik sellised kriitilised hetked - sünd, surm jne.) kergesti mõjutatav igasuguste ebapuhaste olevuste ja halbade jõudude poolt. Selline kartus tingiski kombe varjamist ja peitmist. Mõnel pool järgnes tanutamisele veel sümboolne neiupõlvest ,,väljatõmbamine" või ,,väljatõstmine". Näiteks: kui noorikul tanu pähe ja põll ette oli pandud, siis istus ta peiupoisi sülle, kes tema ümbert kahe käega kinni hoidis, mis peale kõik pulmamehed tulid noorikut tema käest ära kiskuma. Muidugi sai vaene noorik siis kiskuda ja venitada küllalt, sest teda oli hoitud kui kruustangide vahel kinni, et keegi teda kätte ei saaks, kuni viimaks tuli pahase näoga peigmees, kes samuti kiskudes ja venitades nooriku kätte sai. Hiiumaal kutsuti pärast tanutamist kõiki mehi ,,noort kuud" - s. o
See tähendas seda, et otsustusõigus kuulus vääramatult mehele ning naisel oli õigus vaid püüda neid otsuseid mõjutada ning nõu anda. Elluastumisel ei olnud tavaks, et vanemad otsustavad alati poja eest, kelle ta naiseks peab võtma poeg oli täisealiseks saades küllaltki iseseisev ja teinekord võttis enesele õiguse otsustada vanemategi edasise käekäigu üle. Samas peeti endastmõistetavaks, et tütre mehelemineku üle otsustasid vanemad ja noorikul oli ses asjas vähe sõnaõigust. Muuseas, väljendid ,,mehele minema" ja ,,tema omaks saama" näitavad kujukalt ära naise allutatuse. Mees aga ,,võttis" OMALE naise. Ja kunagi ei öeldud vastupidi naine ei võtnud meest ja mees ei läinud naisele. See on meie keeles säilinud tänapäevani, kuigi nüüdisajal võtavad ja jätavad nii naised kui mehed õiguslikult samaväärsetel alustel (EV põhiseadus, 2. ptk. §27). (suuline vestlus psühholoog Aija Kalaga. 09.01.2008) 19
annaabi.ee 
