Saadud järglased kasvatatakse üles sellele tõule kohastes tingimustes. Ristamine on hobusekasvatuses väga laialt levinud. Selle meetodi järgi kasutatakse eri tõugudesse kuuluvaid täkke kohalike märade paaritamiseks. Saadud ristandid on tavaliselt suuremad, töövõimelisemad kui kohalikud hobused, kuid samal ajal söötmis- ja pidamistingimuste suhtes nõudlikumad. Hobuste tõuaretuseks tuleb valida niisugused märad, kellest on võimalik saada ja üles kasvatada häid noorhobuseid. Sugutäkkudele esitatakse karmimaid nõudeid - ta peab täielikult vastama tõutüübile, peab kuuluma kõige sobivamasse aretuseks valitud tõugu, peab olema märadest parem, parandaja, ei tohi olla märade veresugulane. Tõuhobuste hindamise eesmärk on nende arvelevõtmine, tõuomaduste hindamine ja sel teel paremate tõuhobuste väljavalimine aretuseks. Hobuseid hindab enamasti selleks moodustatud hindamiskomisjon.
Tori hobusel esimene täkuliin oli Hetmani liin. On olnud palju täkuliine, kuid paljud neist kaotasid aretuses tähtsuse ja kadusid. (Tabel 2) 2.2. Tõu tunnused Tori hobune on elava temperamendiga, sõbraliku loomuga, vastupidav ja kergesti õpetatav. Põhivärvus on raudjas, vähem tuleb ette kõrbe, musti, kollaseid ja halle hobuseid. Ta on söötade suhtes vähenõudlik, lepib hästi kohalike võimalustega. Kolmeaastasena on võimalik teda kasutada suguhobusena. Noorhobuseid on kerge õpetada. Tööhobusena kasutatakse teda 20-23 eluaastani. Raskete koormate vedamisel on näidanud tori hobune üles head veotahet ja suurt jõudu. Nii nagu teistelgi Eesti päritolu hobustel, on ka tori hobusel ratsa- ja veoülesannete kõrval täita roll liikide mitmekesisuse ja looduse hoidjana. [1] Varasemal ajal jaotati tori hobused kahte tüüpi: tüsedaks (tõumärk TA) ja kergeks (tõumärk TB). Käesoleval ajal sellist vahet enam ei tehta
annaabi.ee 
