Kõik need vastloodud ametiasutused võtsid järk-järgult üle eestikeelse asjaajamise. Eestlaste kätte läksid ka linnavolikogud, mis varem olid olnud baltisaksalaste kontrolli all, nende esindusse valiti seltsidest. Eesti rahvusväeosade loomine. Kui 1915. aastal Vene sõjaväevõimud nõustusid rahvusväeosade loomisega Lätis, siis ka eestlased soovisid seda, aga see ei läinud läbi. Pärast veebruari revolutsiooni rahvusväeosade tõstatamine toimus uuesti - eesti rahvusest sõdurid ja nooremohvitserid tõstatasid selle küsimuse. Juhtivamateks keskusteks Tallinn, kus loodi Tallinna Eesti Büroo ja Petrograd, kus loodi Eesti sõjaväeosade organiseerimise KK, tekkis praktiliselt üle Venemaa, kus oli piisavalt Eesti väeosi. 12. aprillil saadi luba luua esimene eesti jalaväepolk, mis koostati tagalaväeosadest. 12. märstil anti ka esimene käskkiri sellele polgule, juhtis Pinding. Juba mai alguseks oli polku koondunud rohkem kui 3000 eesti sõjaväelast.
Punaarmeesse sunniviisiliselt, et kindlustada nende ustavus, võeti nende perekonnaliikmed pantvangi. Väga oluline koht oli endise Vene armee kõrgematel aukandjatel Punaarmees. 1935 seati NL-s Punaarmees sisse NL marssali kõrge auaste, kuni Vene-Saksa sõja puhkemiseni 1941 oli NL marssal omistatud kokku 8-le mehele. Nende hulgas oli 2 endist Vene armee vanemohvitseri, polkovnikut- Aleksander Jegorov ja Boris Šapošnikov. Lisaks jõudsid sinna välja ka mõned nooremohvitserid, nt Mihhail Tuhhatševski. Olid ka mõned allohvitseride ja sõdurite hulgast- nt Budjonnõi, oli teeninud välja 4 Georgi risti. Vassili Blücher oli ka allohvitser, 2 Georgi risti kavaler, tõusis ka armeejuhatajaks, rindejuhatajaks jne. Grigori Kulik oli ka I ms-s lihtsõdur, Semjon Timošenko, endine reamees, tegi karjääri Punaarmees. Kliment Vorošilov- elukutseline revolutsionäär, kauaaegne enamlane, selliste hulgast leiti ka juhtivaid isikuid. Vene kodusõjas
annaabi.ee 
