Paneb muistendite ja Juhan Liivi kokku Juhan Liiv asetub Kalevipoja positsiooni. Kõlab absurdselt. 27. Milles avaldub klassikalisuse ja uuenduslikkuse põimumine kaasaegsetel noorematel luuletajatel (Carolina Pihelgase ja/või Kaur Riismaa jt loomingu näitel)? Kaur Riismaa arendab tihti kujutluslikke ruumi välja, kuid need saavad reaalsete ruumidega kokku. Näiteks luulekogu ,,Merimetsa" (2014), kirjutab hullumaja kanti ümber. Raamat räägib puhtast armastusest. Riismaa sarnaneb nooreestlastele. Väga ajakohane autor, kes väljendab väga selgesti mingit tänapäeva põhiprobleemi. Tunnusteta luule, sarnanedes nii paljude tekstidega, mida tänapäeval on hakatud luuleks pidama modernistliku luule traditsiooniga, mis koosnebki tunnusteta luulest. Seda on Riismaa ka ise tajunud, tema luuletustes leidub refleksiivseid mõlgutusi ja retoorilisi hüüatusi, mis seda kinnitavad. Samas pole Riismaa siiski orienteeritud modernismile üleüldse, vaid ennekõike selle angloameerika
eestlased, aga saagem eurooplasteks!" Esialgu paari aasta tagant välja antud albumid ei võimaldanud küllaldaselt selgitada oma seisukohti ega vastata paljudele kallaletungidele. Proletaarne ringkond (O. Münther, H. Pöögelmann jt) süüdistas nooreestlasi asotsiaalsuses, amoraalsuses, dekadentsis. Postimehe ringkonnad (A. Jürgenstein, V. Reiman) heitsid ette rahvuslike traditsioonide alahindamist, "eesti hinge" prantsustamist ja saksastamist. Ennekõike oli ajakirja vaja nooreestlastele endile rühmituse arenguks. Ehkki ajakirja väljaandmist kimbutasid mitmed takistused, ei jätnud see jälge ajakirja sisule ega välimusele. Ajakiri oli sisuliselt uudne, mitmekülgne, toimetatud läbimõeldult ja kujundatud maitsekalt. Toimetamises avaldus püüe rahvusvahelise sisu poole: originaalartiklite kõrval ilmus mitmeid tõlkematerjale. Põhiautoriteks olid G. Suits (toimetaja), Friedebert Tuglas, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde, Johannes Aavik.
annaabi.ee 
