kunstiliselt mõjuvamalt, kui seda olid teinud rahvusromantiku. Villem Grünthal-Ridala (1885-1942) tema luulet ilmus juba "Noor-Eesti" I albumis "Talvine õhtu" esikkogu "Villem Grünthali laulud" (1908) - impressionistlik, sisemise varjundirikkusega looduslüürika, samas ka olemas sümbolistlik mõõde - nähtava ja nähtamatu, välise, sisemise ja kosmilist kõiksust puudutav sfäär. Vormiliselt järgib nooreestlaslikku liini, luuletajatüübilt aga lähedane Ennole. Ridala luule väljendab üksikinimese subjektiivset maailma, kes on endasse sulgunud, varjatuma tundeeluga kui Suitsu või Enno luuletajamina. Ridala inimene kuulub uusaegsesse maailma, inimlik eraldatus, igatsused, lootused, pettumused. Ridala luule vormiliselt paindlikum ja väljendusrikkam, värsiridade pikkus ja paigutus annab edasi luuletuse tähendust ja meeleolu, rohkesti on eraldi värssideks murtud sõnu ja sõnapaare.
Kirjandusvõistlused. August Jakobson kirjutas “Vaeste-patuste alev”, inspireeris Pärnu (Rääma) elu. Betti Alver tuli kirjandusvõistluste kaudu kirjandusse. Proosa Luule muutub pildirikkamaks, sõnastused rikkalikumaks. Kirjanike rühmitusi ei teki juurde, sest EKS oli juba olemas. Rahulolematusega probleeme pole (tavaliselt oli see rühmituse tekke põhjuseks). Kirjandusorbiit – Sütiste, Jakobson, Hiir, Palgi. Noorte ja vihastena leidsid nad, et eesti kirjandus jätkab siuru ja nooreestlaslikku peenutsemist ja ülevust, nemad nõudsid elulähedust (eestikeskne, tõepärane). Neile ei meeldinud vanamoodne Tammsaare (sest kujutas maaelu, aga nemad olid linnast). Nende teravad väljaütlemised ärevdasid kirjanduselu. Suurem kirjanduslik muutus toimus Pätsi vaikival ajastul. Eelkõige puudutab perioodikat. Mõjutas ka tõsist kirjanduselu, kus arutati, milline peaks kirjandus olema. Päts oli patrioot ja positiivse kirjanduse pooldaja
annaabi.ee 
