armastatud? Mis saab Kulnost? Muhemist? Need on ühed paljudest küsimustest mis jäävad pähe kummitama raamatu viimaseid ridu lugedes. Mida tahab autor selle teosega öelda? Tammsaare huviorbiiti teoste kirjutamisel on alati kuulunud inimesed, mõistus, tunded, nende siseelu. Ka see teos pole selle koha pealt erand, ta süveneb kord ühe, kord teise tegelase tunnetemaailma. Juba üsna teose alguses kirjeldab kõiketeadev jutustaja Karl Raismiku mõtteid: ,,Noorees ei saanud oma pilku neiust lahti kiskuda: nii ilusana polnud ta varemalt teda kunagi näinud." Samas kohe peale seda mõtteavaldust avaldab autor endapoolse kommentaari: ,,Aga ei ole hea, et noormees neius nii palju ilu näeb, see teeb kurvameelseks ja toob rasked mõtted." Kuigi nagu eelpool öeldud, ei ole selle teose sündmustiku aeg ja koht määratletud, teeb autor vahepeal mõne kirjeldava pausi, üks sellistest on lühendatult selline: ,,Üliõpilane Kulno oli sohval
Õde proovis aknet sulgeda, aga akent ei saanud kinni, kuna sealt oleks just nagu sisse murtud olnud ja mingi klamber ära murtud. Hommikul poisi juurde minnes nägi tüdruk voodislamajat silmad lahti ja vahib lakke ning pisarad jooksevad! Neiu hakkas samuti seepeale nutma, kuna poiss oli koomast tagasi. Arstid ei osanud enam midagi öelda ega mõelda. Noormees oli igati kombes ja ei mingeid tühistusi. Nüüd aegajalt peale paranemist käib noorees pangal istumas ja vahib merd ja nutab ning arutleb, mis temaga juhtus või mida ta nägi või koges. Neiu on arvamusel, et see oli poisi hing, mis tol ööl aknast end sisse murdis ja kehasse tagasi läks. (Hanna ja Mati, mõlemad 25.aastased) 11. Üks inimene töötas ühe masinaga ja mõtles et, päris jube oleks sinna nn kättpidi vahele jääda - ja samal päeval läks see masin lolliks ja ta jäigi vasaku käega sinna vahele
annaabi.ee 
