indefiniitne pronoomen ,,üks". Enamik modifitseerijaid asub nimisõna ees: 1) demonstratiiv (see mees), 2) adjektiiv (vana mees), 3) loendaja (kaks meest), 4) kesksõna (jalutaV mees), 5) genitiiv (venna raamat), 6) osa obliikvakäänete substantiivi modifitseerijaid (puuST maja, nokaGA müts). On ka järelsõnu, aga need võtavad adverbiaali kuju (uks korterisse, tüli sõbraga). Adjektiivne modifitseerija ühildub noomeniga nii käändes kui arvus, v.a terminatiivis, essiivis, abessiivis ja komitatiivis (suure_ koeraGA), kus ühildub ainult arv ja adjektiiv püsib genitiivis. Loendavate sõnade ehitus sarnaneb slaavi keeltega. Eesti arvsõnadel on kaks käitumisviisi: 1) kaks, mitu, hulk, 2) üks, kõik, kumbki, iga, mõni. Komparatiivi märgitakse partikliga ,,kui" või elatiiviga. Eesti keeles on nii ees- (PIKI jõge) kui järelsõnalised fraasid (jõulude AJAL). Eessõnad võtavad genitiivi,
polnud). Esinevad kõik võõrtähed: c, f, x, y, z, q. Pea- ja kaasrõhulise silbi vokaalile järgnev lühike konsonant kirjutatakse 2 tähega. Pikki vokaale soovitab märkida tsirkumfleksiga - märgib nii II kui III väldet. Märgib palatalisatsiooni. Leidub astmevahelduslikke muutusi. Käändeid tema grammatikas 5: nom, gen, dat, akk, rektiiv. Sõnamuutmissüsteem järgib tolleaegset saksa-ladina süsteemi. Võrdlus mb-tunnuseline. Noomeniga seondub õpetus, kuidas tuletada rahvaste nimetusi: moodustub rektiivist, liidetakse meessoo lõpp -linne või naissoo lõpp ick. Verbi käsitlus sarnane Stahliga: kategooriatest tegumood, isik, arv, aeg, kõneviis, tegumood; aegadest preesens, imperfekt, perfekt, pluskvamperfekt, futuurum; kõneviisidest indikatiiv, imperatiiv, optatiiv, konjunktiiv, infinitiiv. Süntaks Stahlil puudus, tal on: esitab näpunäited käände- ja pöördevormide kasutamiseks. Rahvakeeles pole artiklit
annaabi.ee 
