Sõnaliikide põhijaotus võttis oma kuju juba enne Kristust (Dionysios Traaklane). Praeguseaja terminid põhinevad ladinakeelsetel (Rooma ülemvõimunajal sündinud terminid). Kõige selgem sõnaklass on algusest peale olnud verbid (verbidel on kõige ühesemalt mõistetavad muutmisel, omatähendusel ja süntaktilisel funktsioonil põhinevad tunnused). Antiikajal hakati verbidest eraldama partitsiipe, mis on justkui verbid, kuid mida muudetakse nagu noomeneid (ld particeps 'osaline'). Seejärel hakati edasi jaotama noomeneid e käändsõnu. Kõigepealt eraldati substantsi e iseseisvat olendit, eset või nähtust väljendavad substantiivid e nimisõnad (edaspidi objektid). Sõnaliigid II Siis eraldati objektide omadusi tähistavad epiteedid e adjektiivid. Noomenite klassist viidi täielikult välja interjektsioonid ja adverbid. Loogilisi suhteid väljendavad sõnad jagati neljaks: prepositsioonid
võimalikult kauged keeled 5. Keeleuniversaalid. Keeleuniversaalide võimalikke põhjusi. 2 Universaalid on väited keele fundamentaalsete omaduste kohta. Universaalid on empiirilised. Keeleuniversaalid: • Absoluutsed – kehtivad kõikide keelte kohta, nt kõigis keeltes on konsonandid ja vokaalid, kõik keeled eristavad noomeneid ja verbe, kõikides keeltes on olemas vahendid küsimuste moodustamiseks. • Mitteabsoluutsed e statistilised universaalid – paljudes keeltes on, nt peaaegu alati on keeles olemas „i“, keeles on tavaliselt adjektiivide klass, tavaliselt kasutatakse tõusvat intonatsiooni, et moodustada üldküsimust (jah/ei küsimus) • Implikatsioonilised - kui on nii, siis on nii, nt Greenbergi 4. Universaal: SOV- keeled on enamasti postpositsiooni-keeled
annaabi.ee 
