enamasti ei saanud kohmakad ja aeglasemad raskeratsaväelased nooli pilduvaid kergeratsavägesid kättegi. Seda probleemi kirjeldab täpselt Tüürose peapiiskop Guilaumme oma laiahaardelises teoses: "Historia Rerum in Partileus Transmarinis Gestarum": "Oma esimese rünnaku ajal katsid türklased meid nii tiheda nooltehulgaga, et ei vihm ega rahe poleks suutnud suuremat pimedust tekitada; seejuures said meist paljud nooltest haavata. Kui esimesed olid oma nooletuped tühjaks teinud, tuli teine parv... ja hakkas veel tihedamalt nooli saatma..." "See võitlusviis oli meie sõduritele täiesti tundmatu, ja nad suutsid seda aina vähema külmaverelisusega taluda, kui nägid iga silmapilk langemas oma hobuseid, kes ennast ei saanud kaitsta. Sõjamehed ise, ootamatult rünnatud ja sageli surmavalt haavatud, katsusid küll vaenlasi tagasi lüüa, kusjuures nad nende
kangelased?..." Amon vastab viimaks Ramsese palvele: "Ma olen sinu isa, päike, mu parem käsi on sinuga ja, nagu sa oled öelnud, mina üksi olen väärt rohkem, kui miljoneid sõdalasi! Kui ma laskun alla sõjavankrite madinasse, mis sind piiravad, näed sa neid langemas ja purunemas nagu savivaasid sinu hobuste kapjade all!... Ma muudan jääks sinu lugematute vaenlaste südamed, ma võtan tugevuse nende jäsemetest, ma panen kukkuma odad ja nooletuped nende kätest ja ma paiskan nad vette nagu krokodillid!... Nad tapavad üksteist ja lõikavad läbi teineteise kõrisid ja see, kes on langenud, ei tõuse enam kunagi!..." Siis otsib Ramses abi kindralitelt ja ratsanikelt, kes pole lahingust osa võtnud: " Tulge edasi", hüüab ta neile, "ja öelge mulle, kes teie seast on ennast selle riigi jaoks ohverdanud rohkem kui mina. Kuni teie istusite rahulikult oma laagrites, läksin mina üksi vaenlase vastu. Kui mind
annaabi.ee 
