seda tänu sümbiontsele lämmastikusidumisvõimele. Lepa perekonna esindajad on metsapuude hulgas kogu maailmas tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad. Mõlemad Eestis levivad lepaliigid (nii hall- kui sanglepp) kasvavad sümbioosis kiirikbakteriga Frankia, tänu millele nad on võimelised siduma õhulämmastikku. Õhulämmastik seotakse lepa juuremügarates e. noodulites, (joon 2) mis on modifitseerunud (muundunud) juured (Frankia elutegevuse tulemusena). Joon. 2 Noodul halli lepa juurtel Kuna lämmastiku vähesus mullas ei limiteeri leppade kasvu, lämmastik on neile hästi kättesaadav, siis on kõik puu osad (tüvi, oksad, lehed jne.) lämmastikurikkad. Muidugi,
Rhizobium'i rakud elavad sümbioosis liblikõieliste taimedega, moodustades taime juurtel mügaraid e. nooduleid (nodules). Noodulid on kõrgelt diferentseerunud taimeorganid. Nooduli sisemine kude sisaldab baktereid. Sattudes taimeraku tsütoplasmasse, bakterirakud paljunevad ning diferentseeruvad lämmastikku fikseerivateks bakterioidideks. Bakterioidid on taimeraku tsütosoolist eraldatud peribakterioidse membraaniga. Lõpuni diferentseerunud noodulites on taimerakud bakterioididega täidetud. Bakterid kasutavad kasvuks toitaineid, mida produtseerivad taimerakud, vastutasuks omastavad taimerakud bakterite poolt fikseeritud lämmastikku ammooniumi näol. Ajajooksul taimerakud ja bakterioidid vananevad. Võrreldes välise hapniku kontsentratsiooniga (250 mM) on noodulisisene hapnikukontsentratsioon peaaegu kümme korda madalam (30 mM). Selle eest, et bakterioididel jaguks hingamiseks hapnikku, vastutab
annaabi.ee 
