isesugust sooja. Popi tõstis koonu ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis, nagu oleks iga värv iseviisi lõhnanudki. Toa ühes nurgas punase baldahhiini all, millest rippusid tolmused tupsudega nöörid, oli Isanda voodi. Muu osa tuba oli peaaegu ääreni täis mööblit. Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiikustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- ja taevakaartidega. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning purpurkuubi. Ja laest rippus kullatud laevamudel: mehed istusid kahes reas laevalael ja mastikorvis seisis mees punases fessis ning näitas kaugele. Meeste keskel keset tekki istus kuningas troonil, kroon peas, õun ja valitsuskepp käes. Seda mudelit vaatles Popi tihti, nina üleval ja kõht peaaegu vastu maad. See oli igatahes midagi tõelist, midagi olevat, millel oli
Popi tõstis koonu ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis, nagu oleks iga värv iseviisi lõhnanudki. Toa ühes nurgas punase baldahhiini all, millest rippusid tolmused tupsudega nöörid, oli Isanda voodi. Muu osa tuba oli peaaegu ääreni täis mööblit. Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiikustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- ja taevakaartidega. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning purpurkuubi. Ja laest rippus kullatud laevamudel: mehed istusid kahes reas laevalael ja mastikorvis seisis mees punases fessis ning näitas kaugele. Meeste keskel keset tekki istus kuningas troonil, kroon peas, õun ja valitsuskepp käes. Seda mudelit vaatles Popi tihti, nina üleval ja kõht peaaegu vastu maad
saanud astuda: mosaiik- Varblased ei siristanud enam. Ja - korraga tundus Popil õudne. ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, ja taevakaartidega. nagu üksijäetud laps. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? purpurkuubi. Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus
saanud astuda: mosaiik- Varblased ei siristanud enam. Ja - korraga tundus Popil õudne. ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, ja taevakaartidega. nagu üksijäetud laps. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? purpurkuubi. Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus
.., mis laval mõnegi koomilise momendi tekitas (Tilgar II: 99–100). Töölismuusika Klubi jazzorkester oli kaastegev ka sama aasta 31. mail toimunud kunstilise isetegevuse õhtul, mille kavas on 8. punktina kirjas “orkestri ettekanded”. Ettekandele tulnud lugude arv ja nimed ei ole teada, aga loogika ütleb, et neid pidi olema rohkem kui 1–2, sest kavas oli palju tantsunumbreid, mis vajasid vaba lavaruumi, ja paari pala pärast ei oleks olnud mõtet pille ja noodipulte edasi-tagasi tassida. Ilmselt mängisid nad samuti tantsuks, sest kava lõpus oli kirjas ka tants. 1940./1941. aasta hooaega ja Tartu publikut iseloomustab Tilgar: “Üldine muusikaline elu oli sügisel ülemineku ajajärgul soikus, kuid siis elavnes järkjärgult ja kevadel oli haritipp. Rahvas hakkas lõbutsema rohkem kui enne. Kokkuhoidu enam ei tuntud. Massiliselt korraldati pidusid, kõrtsid olid õhtuti publikut täis kiilutud” (ibid). Seega hea aeg džässbändidele. Seda
annaabi.ee 
