seltskonnast ja otsustas isegi oma elule lõpu teha, kuid armastus muusika vastu, hoidis teda tagasi. Talle tundus võimatu hüljata maailm enne, kui on loonud kõik selle, mida eneses tundis. 1802-1812 oli Beethoveni loomingu kõrgaeg. Tundub uskumatu, et vaatamata sisemistele heitlustele, suutis ta sel ajal nii palju kirjutada. Sel perioodil on loodud enamik tema sümfooniatest, sonaatidest ja kontsertidest. Beethoven oli saanud Euroopa kuulsaimaks heliloojaks, kellega kõik noodikirjastused tahtsid lepinguid sõlmida. Beethovenil ei olnud küll perekonda, kuid pärast venna surma võttis ta enda kasvatada vennapoja. Kahjuks tõi kergemeelne noormees onule rohkem kannatusi kui rõõmu. Helilooja oli väga enesesse tõmbunud, täiesti kurt ning suhtles inimestega ainult kirjalikult. Tema tervis halvenes järsult 1886. aastal. 26. märtsil. 1887. aastal Ludwig van Beethoven suri. Tema matused Viinis olid väga rahvarohked (seal viibis u. 10 000 inimest). Looming
Sellist moodust kasutas näiteks Red Hot Ramblers, kes oli seadnud endale eesmärgiks Bert Ambrose’i tantsuorkestri stiili ja arranžeerimisvõtete omandamise, aga ka teised paremad orkestrid (Mutsu 1991, 6: 17–18). Kuna meie heliloojad neil aastatel veel tantsumuusikat (džässmuusikast rääkimata) arvestata- val määral ei kirjutanud 245 , olid muusikud sunnitud abi mujalt otsima. Nii aitasidki meie džässorkestrite repertuaaripõuda leevendada välismaised noodikirjastused. Enamkasutatavad arranžeeringud telliti Mutsu andmetel kirjastustelt Chappell, Peter Maurice, Campbell & Connelly, Keith Prowse, Lawrence Wright, Feldman, Francis, Day & Hunter ja muidugi Esto-Muusika. Siia loetelusse lisandusid veel eelmainitud filmiühingute kaudu saadud noodid. Nimetatud kirjastuste kaudu jõudiski 1930. aastate algupoolel meie orkestriteni enamik tolle- aegseid uudispalu. Need olid orkestreeritud kommertsmuusika põhimõttel nn ortofoonilise
annaabi.ee 
