ning kristliku kiriku kasvava mõjuvõimuga. Samas oli rooma õiguses endas olemas dualistlik alge (ius civile ja ius gentium), millele lisandus provintsides (näit. Egiptus) toimiv õiguslik pluralism. 17. Kanoonilise õiguse ajaloolise arengu etapid. Erinevate etappide iseloomustus. Õigusest lähtudes a. jus antiquum – kuni 8. saj – apostlite koodeksid, millel polnud tegelikku õigusjõudu, tähtsaimad idas – Johannes scolasticus, Nomocanon (sisaldas valiku kirikuseadusi ja justianuse novelle); läänes – Dionysius Exiguus võttis kasutusele AS; itaalias kirjutati üles ja tõlgiti kirikukogude otsuseid, aafrikast tuli breviaare –ükski neist ei saanud keskajal üldkehtivaks. Kirikuisand b. Jus novum – 9. saj c. Jus novissimum – 16. saj Koodeksist lähtudes jus vetus (enne koodeksit) jus novum (koodeksi õigus, jus codicis) 1
saj • Jus novum – 9. saj • Jus novissimum – 16. saj • Koodeksist lähtudes jus vetus (enne koodeksit) jus novum (koodeksi õigus, jus codicis) jus antiquum • apostlite koodeksid (12 apostli õpetused), millel polnud tegelikku õigusjõudu. • Kuni Milano ediktini polnud süsteemi, seejärel püüti idakirikus kokku koguda. Tähtsaimad: • Idas Johannes Scolasticus (u. 550), Nomocanon (sisaldas valiku kirikuseadusi ja Justinianuse novelle), autoriteetne väljaanne 9. saj Konstantinoopoli patriarhilt Photiuselt • läänes Dionysius Exiguus (u. 600) – võttis kasutusele AD • Itaalias kirjutati üles ja tõlgiti kirikukogude otsuseid • Aafrikast tuli breviaare jne. Ükski ei saanud keskajal üldkehtivaks. 1. Varajane periood - kuni 324.a. 2. Kanooniline õigus Rooma õiguse ja kultuuri piirkonnas - 325 - 692 (Nikaia
annaabi.ee 
