Samal sajandil rändasid nad Araabia poolsaarelt Negevi kõrbesse. 11. sajandil tungisid nad Põhja- Aafrika kõrbetesse, alistades sealsed berberid. Ühtlasi on beduiinidel suur osa berberite ja Lähis-Ida rahvastiku islamiseerimises. Pärast Esimest maailmasõda allutasid riigid beduiinid oma võimule. See piiras nende rändeid ja hõimude vastastikuseid reide. Paljud beduiinid hakkasid põldu harima, tegeldes peale selle ka karjakasvatuse või palgatööga. Tänapäeval on beduiinide nomaadne eluviis ohus rangete riigipiiride paikapanemise, naftajuhtmete, veenappuse ja riiklike programmide tõttu beduiinide paikseks muutmiseks. Beduiine on paikseks muuta püüdnud näiteks Iisrael, mis lubab beduiini päritolu araablastel erinevalt araablastest üldiselt teenida Iisraeli armees. 20. sajandi lõpust saadik on paikne eluviis saanud normiks ja rändamine telkidega kõrbes on jäänud peamiselt vabaajaharrastuseks. Kõrbeelu ja sellega seotud esemeid näidatakse muuseumides.
Põhjuseks peale II maailmasõja massikultuur koos stiili, disaini, meedia jms, mis puudutuasid igapäevaelu toiminguid olulisel määral ja muutsid meie teadvust. (Baudrillard, Featherstone: postmodernism = tarbimisühiskond). Elustiil on kultuuriline: märgiline, muutuv, mitte päris. Sellest tulenevalt uut tüüpi ühiskondlikud suhted: Maffesoli uus hõimud, Baumani tarbimiskogukonnad (vrd noored, kes teavad tarbekaupadest). Nomaadne subjekt (Melucci 1996), kes kogu aeg oma identiteedi osas ,,läbi räägib" (Dunn 1998). Vastuolu liberalismiga: valik on vabastatud sotsiaalsest korrast, kuid tegelikult ei ole meil enam koherentset ,,mina", kes seda valikut teeks. Ühiskond ei ole valivat inimest vabastanud vaid on loonud uue ,,valiva inimese". Põhjused: valiku olulisus (tarbimisvalik). Pildimasinate mõju, meediapõhine ühiskond, mis rõhub subjektiivsusele ja enesetajule. Identiteeti asendab stiil ja mood, mis on alati
annaabi.ee 
