Kui ma oma asju korjama hakkasin, alustasid piimahabemed oma solvamisega. Ma ei teinud neist välja, kuna teadsin, et neile meeldib see, kui kiusatav teeb neist välja ja hakkab kiusajat klassis tagaajama või sellega rääkima. Mina hoidusin sellest, aga tegin isekeskis plaani, kui mul on kasvõi üks asi puudu, lähen klassijuhataja või õppalajuhataja juurde ja räägin juhtunust. Oma asju kokku kogudes märkasin, et taskuarvuti oli puudu. Küsisin siis nolkide käest, kõik vastasid üheselt, et pole näinud. Läksin siis aineõpetaja juurde, et mind kiusati ja mu arvuti on puudu. Õpetaja vastas seepeale, et teda see ei puuduta ja käskis mul vait olla ja istuda oma kohale. Kuna oli juba tund siis täitsin ta käsku. Hiljem, kui tund sai läbi läksin klassijuhataja juurde. Jutustasin talle sellest ja imekobel lubas ta sellega hiljem tegeleda. Olin sellega nõus ja jäin ootama vahetunni lõppu
Läksime sisse, tellisime kohvi ja kooki ja asusime juttu puhuma. Jutt meil üha jooksis ja minus kasvas iga sõnaga usaldus tema vastu. Ta tundus nii aus ja mõistev. Küsisin temalt, et :'' Sõbrannad jagavad ja peavad ju kõiki saladusi?''; Ta vastas jah ja ma uskusin teda. Sinisilmselt uskusin, kahetsedes praegu südamepõhjani. Minu saladus oli ühe meie klassivenna kohta. Ta meeldis mulle juba pikemat aega. Ta oli kena ja tark ning ei läinud teiste nolkide rumalate naljadega kaasa. Ta oli julge ja talle meeldis olla tähelepanu keskmes positiivsete asjadega. Ma ei olnud sellest isegi enda parimale sõbrannale rääkinud, keda ma juba 13 aastat tunnen. ''Tead, ta on ikka nii ilus ja tark ja osav. Ma ei tea mis ma peale hakkan,'' laususin mina. ''Noh, eks sa räägi talle. Kuigi ma arvan, et ta juba teab,'' ütles klassiõde, arvestades, et sa muutud tema juuresolekul peetpunaseks!Me naersime
annaabi.ee 
