Kes ta siis on?» «See on minu poeg Jaanus,» seletas Tambet 24 naeratades. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga. «Soo? Või sinu poeg?» Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. «Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?» «Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.» «Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head päeva, Metsa Tambet, head päeva!» Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes sõpradest lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg hobuste selga ja ratsutasid väravast välja. Teel küsis Tambet pojalt: «Kas on lusti tulval korral jälle minuga lossi tulla?» «Jah on.» Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Tambet uuesti: «Kas lossihärra lapsed on ka lahked?» «On küll. Kuid ei ole ikka nii, kui meie oleme.»
puusad. Jalgu ei olnud näha, need kadusid kõverassetõmbunult undruku alla. Pea ei paistnud sugugi silma, sest Indreku oma lõug varjas selle. Aga nagu oleks see teine aimanud, et Indrekul silmad lahti, viskas ta äkki pea tagasi ja naeratas talle vastu. Jahmatunult vahtis Indrek seda naeratavat suud ja sosistas viimaks: ,,See olete teie!" Tüdruk vahtis talle nagu küsides vastu, aga siis tardus alguses nii sulav naer tema huulile, ta nokutas vaevaltmärgatavalt pead ja ütles siis: ,,See olen mina!" Nüüd heitis Indrek silmad oma selja taha ja nägi, et Metslang norskab tõepoolest üksinda, nägu vastu lage, suu lahti. Siis vaatas ta uuesti tüdrukule otsa, kelle pea seisis endises asendis. Õige! See on tema, see esimene naine, kes talle linnas vastu naeratas, seal võõrastemaja uksel ja ka väikeses toas, mille aken vaatas hoovile, kus seisid talupoegade hobused ja krõmpsutasid heinu
annaabi.ee 
