Mere kojameeste üksluise rähklemise asemel, ikka mõrrast maani, maast mõrrani, tekkis järsku olesklusele sisu. Teadmine, et meie võimuses on ennast tiibupidi lahti rebida nõmedusest, tõestas, et iga tavalinegi rappekajakas suudaks leida endas taipliku ja taidurliku olendi. Me avastaksime selle kaudu vabaduse! Me Õpiksime tõeliselt len-dama! Aastad tulevikku huugasid ja hõõgusid nii lubavalt. Kui ta maandus, oli parv kogunenud ÜLDKOOSOLEKUKS; ilmselt oldi nokkapidi koos juba mõnda aega. Tegelikult oodati teda. "Jonathan Livingston Merikajakas, astu keskele!" lõhestas vaikust NOSPELKAJAKA tseremoniaalne hääl. Keskele astumine tähendas emba-kumba kas avalikku häbistust või erakordset austust. Ringi keskele kutsumisega oli sageli ära märgitud juhtkajakate enamiku teeneid. Muidugi - oletas ta - oli HOMMIKUEINE PARV märganud tema LÄBIMURRET. Ent ma ei soovi mingit au ega taha ma ka juhtlinnuks saada
,,Härra Maurus teab, teab," oli direktor nõus, ,,aga ma ütlen, et nõnda võidakse rääkida. Ja mis võib härra Maurus sinna parata, kui inemised nõnda räägivad, kui tõuseb kõla, et seal on üks pikk, kes kakleb. Öeldakse: on küll esimese järgu õppeasutus, aga üks pikk aina vehkleb seal rusikatega. Ja oleksid veel mõne sakslasega, aga äkki poolakaga. Mis on teil poolakaga tegemist? Sakslane, see on teine asi, temaga oleme juba seitsesada aastat nokkapidi koos. No ütelge nüüd ise, mis on teil poolakaga asja?" ,,Ta sõimas mind," ütles Indrek. ,,Las poolakas sõimab, mis sa tast sellepärast peksma hakkad. Venelane peksab teda muidugi. Sakslane peksab meid, venelane poolakat ja kui meie ise ka üksteist peksma hakkame, mis siis sakslane ja venelane hakkavad tegema! Ja venelast ei pea teie ka peksma, sest venelane paneb siis mu kooli kinni. Venelane paneb kohe härra Mauruse kooli kinni, kui me hakkame teda peksma."
annaabi.ee 
